Osa 5: Tai

Jõudsime Chiang Maisse pärastlõunal. Igakord kui saabud uude riiki on tunne, et pea on laiali otsas ja ei oska kuskile astuda, eriti kui vastas on agarad takso- ja muude teenuste pakkujad. Endiselt on ka meil see tunne, kuigi oleme uude riiki saabunud juba mitu korda. Küll aga oleme õppinud seda hästi varjama. Pea püsti ja enesekindlalt lennujaamast välja ja otse-otse edasi, kuni lennujaam jääb seljataha. Nii ka seekord, kuigi meie üllatuseks keegi pluusivarukast ei haaranudki ja takso peale panema ei hakanud. Olime esimese plaanina mõelnud linna minna kohaliku liinibussiga, paraku saime aru, et niiviisi otse otse lennujaamast kaugenedes me bussipeatust ei leia. Otsustasime siis paralleelselt lennujaamaga jalutada kuni komistasimegi bussi peatuse otsa. Vajalik buss oligi ees ja saime mõnekümne sendi eest linna. Linn asus vaid paari kilomeetri kaugusel.
Olime otsustanud, et Tais me puhkame lõpuks puhkusest ja laadime akud enne külma kodu täitsa täis.
Oleme küll palju reisi jooksul saanud logeleda ja lõõgastuda, kuid kuna eelnev osa ehk Vietnam oli üpriski aktiivne, lubasime endale seda niisama olemist..
Valisime majutuskohaks suure basseiniga külalistemaja.

Tuba polnud midagi erilist, kuid bassein oli vinge.

Ei teagi enam mitu krimiromaani reisi jooksul läbi loetud sai..

Ainult basseini ääres me siiski ei molutanud, mida tõestavad ka sammulugejal nähtavad numbrid, mis nii mõnelgi päeval üle 10 000 kuvas. Chiang Mai oligi just mõnus jalutamise linnake.

Nii need päevad möödusidki pool päeva basseini ääres peesitades, sest pruuniks oli vaja ju saada! Kuidas me naaseme neljakuuliselt lõuna-Aasia reisilt valgetena? Chiang Mai päike oli aga huvitav nähtus, sest kui muidu olime harjunud tugeva päikesepõletusega ka pärast tunni ajast päevitussessiooni, siis siin võisime mitu tundi päikese käes logeleda ja isegi mingit väikest õhetust ka nahale ei tekkinud. Mingi jume vist siiski peale jäi.
Teine pool päevast käisime linna vahel ringi ja nautisime maitsvat Tai toitu. Erinevad kookospiima karrid, Tom Yumi supp, eriline lemmik oli Chiang Mai kohalik hõrgutis Khao Soi (kookose ja karri leemes nuudlid ning kana- lihtne aga ülimaitsev) ning magustoitudest jääme eriliselt igatsema banaani pannkooki ning sticky rice’i ehk magusat, kleepuvat riisi mangoga.

Loomulikult nautisime ka massaasi.

Kindlasti parim massaaž, mis reisi jooksul saime. Ja ma tean, et see mõte käib teil peast läbi aga ei Taavile ei pakutud Happy Endi. Tõenäoliselt küll ainult seetõttu, et ta ei olnud seal üksi. 😀

Paar ämbrit toiduga tegime ka. Taavil oli kinnisidee proovida üht kohalikku söögikohta, kust paistsid huvitavad ja teistmoodi toidud. Letist tuli valida
sobivad asjad (just nimelt asjad, sest siiamaani on müsteerium mis need olid) mis siis pandi bambusest kaanega kaussi ja aurutati soojaks.
Tegu ei olnud söödava toiduga vähemalt Minna arvates. Ma võtsin paar ampsu ja loobusin, Taavi siiski sõi kõik ära.

Minul jäi ka pärast seda kõht haigeks ning olen veendunud, et just sellepärast, kuigi Taavil midagi ei juhtunud.
Kui muidu oleme päevased loomad siis Chiang Mais ajasime ka end õhtu pimeduses linna peale et käia ära öö bazaaril, mis oli hiigelsuur ja oi kuidas oleks tahtnud ostelda, aga endsielt plaanime käsipagasiga hakkama saada. Tore oli ka asjaolu, et kui muidu oleme harjunud, et Aasias rahulikult asju vaadata ei saa ilma et keegi sulle neid pähe hakkaks määrima, siis sellist pealetükkivust me Tais väga ei kohanud.
Veel käisime vaatamas varieteed. Tegu oli väga vinge, proffessionaalse ja meelelahutusliku programmiga, kus esinesid kaunid naised, kes aga tegelikult
olid kunagi olnud mehed. They looked fabulous, though.

Sissepääs oli tasuta, juhul kui tarbid kohapeal vähemalt kaks jooki, mis olid muidugi Tallinna, mitte Tai hindadega.

Chiang Maist sõitsime sadakond kilomeetrit eemale Paisse. Just nii lahe koha nimi ongi- PAI! Oli see alles bussisõit. Tegu oli vist maailma kõige kurvilisema teega ja bussijuht sõidukiirusega reisijate peale ei halastanud. Meil kumbalgi pole probleemi bussisõidu ja südame pahaks minemisega, kuid kui su ees, taga ja kõrval kõik kilekottidesse oksendavad siis ka kõige tugevamad murduvad. Hommikusöögist me siiski loobuma ei pidanud.
Pais oldud aega oli ka natuke aktiivsem. Sai samuti palju väikses armsas linnakeses ringi jalutatud ning ühel päeval rentsime ka rolleri, et veidi kaugemaid paiku avastada.
Käisime paari kose juures, mis polnud küll kuivuse tõttu kuigi võimsad.

Võtsime ette ka väikese matka teadmatusesse..

Vaatasime üle ka maavärina tagajärjel tekkinud maalõhe.

Väga võimas vaatepilt oli aga Pai kanjon, kus võtsime ette lühikese aga päris keerulise matka. Sooja oli 30 kraadi ja päike paistis lagi pähe.

Pildid ei õigusta jällegi päris vaateid.

Pärast jahutasime end maitsva ja jäise värske mahlaga.

Passiooni ja draakonvilja mahl. Oi kuidas igatseme..

Hiina küla Pais ja Minna jälle koera juures.

Pakun, et sellele sillakesele pole ükski turist sattunud. Keset Pai põlde.

Viimased paar päeva Pais möödusid üsna tubaselt, kuna suudsin jääda külmetus haigusesse. Kuidas? Täpselt ei teagi, kahtlustan Pai salakavalat temperatuuri.
Päeval on küll +30, kuid öösel lähevad temperatuurid alla 10. Nii mõnigi öö tundsime, et on jahe magada.

Meie esimese majutuskoha mõnus hubane aiake.

ja sõber koer.. Kellele väga maitsesid need asjad mis ta suus on.

Meie Pai teise majutuskoha mõnus terrass.

Ühel hommikul ajasime end siiski sooja teki alt välja ja sõitsime mägedesse päikesetõusu vaatama. Nii suure temperatuuri kõikumise tõttu tekib mägede vahele
ka massiivne udu, mis on kohalik vaatamisväärsus. Seda tõestas suur rahvahulk ka vaatepunktis. Vaade oli lummav tõesti.

Selle nähtuse tõttu kasvavad Pais ka väidetavalt parimad maasikad, mida me ka ohtralt sõime ja mis tõesti olid head, kuid Vanaema Evi peenral kasvanud maasikatest üle ei saa.
Paist sõitsime öö bussiga oma viimasesse sihtkohta Aasias- Bangkokki. Seal plaanisime samuti rahulikult võtta ja veel viimaseid päevi basseini ääres D- vitamiini koguda. Paraku oli aga bassein kinni. Samuti olin ma endiselt haige ja ühel päeval oli nii kehv olla, et voodist välja ei saanudki.
Õnneks tõi armas Taavi meile nädala jagu puuvilju, mis me kahe päevaga ära tarbisime.

Viimasel päeval võtsime siiski rongisõidu kesklinna ette. Rongi lõpp peatusest oli päris tükk maad jalutamist, et vanalinna jõuda, niiet kohale jõudes olime juba täitsa läbi.

Natuke suutsime siiski ringi jalutada ja tegime ka viimase õhtusöögi, mis osutus väga edukaks, sest kohalikud toidud maitsesid seal eriti hästi.

Hakkasime tagasi jalutama ja komistasime kohaliku liinibussi otsa, mis meid rongi peale viis.

Tuppa jõudes olime läbi ja oli palav ning otsustasime olla mässumeelsed ning siiski basseinis väike suplus teha.

Selline vinge katusebassein oli meil, mida kasutada ei tohtinud aga viimasel õhtul ei suutnud me kiusatusele vastu panna.

Niiviisi lõppesid meie seiklused Aasias. Täna on 21. august. Suured vabandused, et viimane osa sai pool aastat hiljem üles laetud aga siin see on.
Nagu mõnele lubatud sai, proovin teha ka postituse kuludest.

Järgmine reis on planeeritud oktoobris 2019 Prantsusmaale.

Peace!

Minna & Taavi

Peatükk Põhja- Vietnam

Peale öist bussisõitu anti meile kell seitse hommikul märku, et aeg on end püsti ajada ja asjad haarata. Järgmisel hetkel seisime suure maantee ääres ja reisisaatja viipas umbmäärases suunas, kuhu poole linn jääb. Loomulikult olid kohal ka üliinnukad, transportteenust pakkuvad, kohalikud sõbrad. Peale paari haigutust ja sirutust hakkasime Ninh Binhi poole liikuma, samal ajal endiselt kohalikele seletades, et
liigume jala. Peale esimese kilomeetri läbimist saime aru, et liigume vales suunas. Tegime trajektooris paranduse ja leidsime end õige pea üsna kitsalt betoonteelt, mille mõlemal poolel laiusid riisipõllud ja mille ääres kohtasime kohalikke, kes meid tervitasid. Kui sellele lisada veel läbi udu tõusev päike, siis nautisime kogu
reisi ilusaimat hommikust jalutuskäiku.

Jõudes kohale, oli ülesandeks hüpata kohalikule bussile, numbriga kaheksa. Selleks kulus kõigest 2,5h ja mitmeid üritusi kohalike abiga aru saada, mis suunast see buss liigub. Kui lõpuks kindlad olime, et ristmik, kus seisame, asub bussi marsuudil, ei olnud enam muud teha, kui bussi lähenedes juhile märku anda huvist siseneda. Teadmata täpselt, kas süsteem nii toimibki. Bussisõit oli just selline nagu vaja – kordades soodsam, kui takso ja võrratult autentne. Kohaliku buss veab nii inimesi, pakke kui ka kanu-kukki. Kõlaritest kostus valjult juhi lemmikmuusikat, kes ise sõidu ajal sigaretti pahvis.

Kui bussist Bai Dinh’is maha astusime, jäime omaniku organiseeritud transporti ootama. Selleks osutus roller. Hüppasime sinna oma seljakottidega, juhi instruktsioonide järgi selga ja kimasime kolmekesi uue kodu poole. Ja mõelda, et me oleme teinekord muretsenud, kas meie kaal koos pagasiga mõnele rollerile liig ei ole. Teisest äärmusest rääkides, siis enam ei ole ebatavaline näha kuni viieliikmelist peret ühe kaherattalise võlusid nautimas. Ja meie maal ostetakse iga uue lapse sünni järel üha suurem auto.
Kui olime lõpuks oma bungalosse jõudnud, oli temperatuur meie jaoks juba üsna arktiliseks muutunud- kõigest 15 plusskraadi.Suveperioodil tõuseb siinkandis temperatuur kuni neljakümneni. Kui kahe äärmuse vahel valida, siis meile sobib see külmem, kuna siis ei pea ringi liikudes liitrite kaupa higistama. Kuna toas mingit soojakiirgurit ei ole (ainult konditsionner), siis nii me seal jälle lõdisesime, tekk ninani. Õnneks paari päeva päeva jooksul tõusis temperatuur nii palju, et saime kodukohast renditud rolleriga lähedalasuvas külakeses väikese poetiiru teha – suur pakk küpsiseid, 6 chupa chupsi pulgakommi, 2 magusat saiakest ja kolm pakki kartulikrõpsu tegi arveks 66 tuhat kohalikku ehk 2,5 (!) eurot.
Külma pidime kannatama täpselt senikaua kuni otsustasime endile osta korralikud talvejoped – lihtne ja loogiline Seegi väljaminek ei olnud teab mis suur, kõigest 24 eurot kokku. Joped seljas, saab avastama hakata. Tuuritasime rolleri seljas läbi imelise looduse. Riisipõldude, suurte paekivi kaljude ja jõgede vahel tahtis rollerijuhtimine lausa ununeda.

Tühjad teed ja imelised vaated paekivi kaljude vahel.

Ehe Vietnam, riisi põllud ja nendel rasket tööd rügavad Vietnamlased ja kaablite rägastikud.

Tavaline vaatepilt. Ja kui enne oleme kanadest rääkinud kes täiesti suvaliselt igalpool ringi liiguvad siis sama õndsalt liiguvad Ninh Binhis ringi ka kitsed.

Loodus on Põhja-Vietnamis tõeliselt võrratu. Ükskõik kuhu suunda vaatad paistavad paekivist kaljud, mis on igaüks ise kuju ja suurusega ja mida katab lopsakas loodus.

Kahjuks ei ole hästi näha aga siin aerutati jalgadega.

Ühel päeval seadsime sammud ka kohalikku hiiglaslikku templikompleksi, taas vaateid nautima – templid meid niivõrd ei huvita, kuigi ka nende arhitektuur on tõeline vaatamisväärsus. Kompleksis asus kõrge torn kuhu 2 euro eest sisse pääses ning kõige kõrgemale korrusele vaateid nautima sõita sai.

Vaade oli tõesti imeline- kõik see kaunis eelmainitud loodus aga veidike kõrgemalt.

Torni sees oli kullast ruum kus ka hiigel kullast Buddha.

Meid võõrustav kodu oli pereettevõte, mis tegutses alles teist aastat. Perepoeg õpib Hanois ärindust ja praktiseerib seda siis koos kodustega. Meie panus osutus üsna märkimisväärseks, kuna kogu sealviibimise ajal märkisime tarbitud joogid ja söögid, mis neilt võtsime, kriipsukestena paberile ja tasusime lahkudes kogu kupatuse eest. Polegi varem olnud au tasuda 2,5 miljonilist arvet.

Tegu oli väga hubase majutusasutusega. Koha peal oli ka söögikoht, kus olid väga maitsvad toidud, Ninh Binhis me mujal ei söönudki.

Soetasime majutuse kaudu ka bussipiletid Cat Ba saarele, buss läks välja Ninh Binhi linnast ja me otsustasime sinna jõudimseks taas kohaliku liinibussi kasuks. Peremees viis meid taas lahkesti rolleriga tee äärde ja lubas oodata meiga, kuni buss tuleb, et siis ise reisisaatjale öelda, kus me maha soovime minna. Ootasime bussi 1,5 tundi, mis tähendas seda, et jäime plaanitud Cat Ba bussist maha (õnneks läks järgmine tunni aja pärast). Kuna ka järgmisele bussile jõudmine hakkas juba kriitiliseks muutuma, pakkusime peremehele välja, et võtame takso. Kui ta meile taksot tellima hakkas ilmus aga liinibuss silmapiirile ja jõudsime õigeaegselt sihtkohta. Seekordseks kohaliku bussi elamuseks osutus kukk, kes Minna kõrval kastis pikutas.

Mingi hetk istus aga Minna kõrvale kohalik mees, kes kukele vist eriti meeltmööda ei olnud, ning ta otsustas mehele vastu vahtimist anda. Selle peale istus mees kohavõrra ettepoole ja hämmingus Minna jäi taas ohtliku kukega kahekesi. Õnneks Minna kukele meeldis ja ohtu ei olnud. Aga häiritud mees ei jätnud jonni ja otsustas ühel hetkel kukele lihtsalt jalaga vastu pead anda. Milline imeline kogemus!
Ninh Binh’i linna jõudes sättisime end järgmisesse bussi ja asusime saare poole teele. Peale paaritunnist sõitu olime jõudnud praamile. Praam erilist turvatunnet ei tekitanud. Tegu oli madala alusega kus autoteki ees ega taga mingit piiret ei olnud, sõida aga vette, kui pähe tuleb.

Busside pardale saamiseks ja mahasõiduks ei olnud mingeid peenenid rampe ja süsteeme. Selleks puhuks asetati lihtsalt kaks prussi bussi rataste ette, teine ots jäi praamile ja siis valju juhendamise abil sõideti ettevaatlikult alusele või sealt maha. Roostes alusele mahtus kaks suurt reisibussi ja kümmekond rollerit. 30- minutilise reisi jooksul võis vabalt ka teisele korrusele, kaptenisilla vahetusse lähedusse minna. Nägime seal, kuidas kokk meeskonnale parasjagu õhtusööki valmistas, tegi ta seda loomulikult otse reisijate silme all.
Õnneks jõudsime ilusti kohale, väike suts veel bussiga Cat Ba kesklinna ja buss pani meid kenasti meie hotelli ee maha.
Olime otsustanud kõige odavma hotelli kasuks, nimelt 2 eurot öö kohta. JAH! 2 eurot öö. Pildi pealt tundus tuba igati OK ja meie huvi oli suur, et milline üks kahe eurone tuba päriselt välja näeb. Peab ütlema, et olime hämmingus. Kogu hotell oli uuema poolne, erilisi kulumise märke ei täheldanud ja tuba oli nii mõnestki mitu korda kallimast toast, kus olnud oleme, kõvasti parem, mugavam ja asjalikum. Olime oi-oi kui rahul oma valikuga.

Selline näebki 2€ tuba välja. Kas oleksid nõus siin ööbima?? Ja tegelikult mahutab tuba 4 inimest, niiet 50 senti inimese kohta! :O

Cat Ba’l oldud aeg osutus vägagi tegusaks. Cat Ba saare ‘must do’ on kindlasti paadisõit väga kuulsal ja vapustavalt kaunil Halong Bay’l. Meie nagu ikka ei tahtnud mingit turistituuri võtta ja plaanisime Halong Bayst läbi sõita praamiga. Kahjuks esimest sadamat me lihtsalt üles ei leidnud. Läksime küll Mapsi järgi kuid mingi hetk sai reaalsuses tee lihtsalt otsa. Niisiis otsustasime sõita ja vaadata kuhu välja jõuame. Jõudsime saare teise otsa, kust paistis ka lummav Halong Bay. Silmasime praamisadamat ja otsustasime rolleri ära panna ja ringi vaadata ning maad uurida.
Loomulikult oli üks ärihaist noormees meile juba paadituuri pakkumas, enne kui veel rolleri pealt maha olime jõudnud tulla. Ta oli inglise keeles endale paar vajalikku väljendit ära õppinud ja kutsus meid aga paati. Kui talt midagi küsisime ei saanud ta loomulikult midagi aru ja korrutas päheõpitud sõnu. Nii palju suutsime talle lõpuks selgeks teha, et äkki on homme parem ilm, kuna too päev oli udune ja pilves. Me olime enne ilmateadet vaadanud ja see lubas järgmiseks päevaks päikest. Kapten aga vastas sellepeale, et “Vietnam no sun” ehk Vietnamis ei olegi päikest. No heaküll, mis seal ikka, tegime diili ka hinnas ja küsitud 700 000 kukkus 400 000 peale. Noormees käskis meil oodata paar minutit ja ütles, et paat kohe tuleb. Tuli siis suur, umbes 20’le inimesele mõeldud turistituuri paat ja olime juba pettunud. Aga see suur paat viis meid noormehe kodu juurde, mis asus vee peal. Tegu oli väikese, vee peal hulpiva kuuriga, mille ees oli pisike päevi näinud kalapaat.

Siis saimegi aru, et hoopis see paat on meie paat ja igasugune pettumus oli asendunud ootusärevusega. Just sellist tuuri me ju tahamegi! Noormees andis meile kolm vesti, kaks selga panemiseks ja ühe istumise alla. Istusime paadipõrandale vesti peale maha
ja hakkasime liikuma läbi imelise Halong Bay, kus iga nurga taga tabas meid taas WOW efekt.

Olime vaadetest täielikult hämmingus. Olime küll ju sarnast vaadet tegelikult Ninh Binhis näinud ainult et selle vahega, et siin olid paekivi kaljud vee sees. Kartsime Halong Bay puhul ka seda, et kindlasti on see niivõrd paate täis, et näeme inimesi rohkem kui võimsaid kaljusid aga kas oli see meie kapteni oskuslikult valitud marsruut või madalhooaeg, igatahes teised paadid võis vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kaks tundi möödusid liiga kiiresti, oleksime võinud seal terve päeva ringi põristada.

Paadi peale ehitatud maja. Kutsu elas ka seal.

Kui tagasi jõudsime, saime nautida kiirnuudleid laevakapteni veepealse kodu terassil. Samal ajal kui tema paadiga kuival maal õllede järel käis, istusime meie majakese ukse ees ja vaatasime uudishimulikult ringi.

Peremehe osava müügitöö tulemusel saabus ka järgmine turist, kellega paadituurile mindi.
Tagasiteel keskusesse külastasime ka saarel asuvat rahvusparki. Seal leidub väga haruldast taimestikku ja ka loomi on mõned õnnelikumad seal näinud. Meile taimed väga suurt huvi ei paku ja loomi me ka ei näinud, kuid meile pakkus suure elamuse keset dzunglit mööda kitsast teed mäkke turnimine. Mõne koha peal andis ikka ukerdada, et suurte kaljude vahelt edasi pürgida.

Kui lõpuks vaateplatvormidele jõudsime, oli kogu 45-minutiline rännak end kuhjaga ära tasunud.

Korralikust füüsilisest pingutusest andsid tagasi rollerini jõudes märku meie mõlema tudisevad jalad. Need meid aga ei peatanud, et veel samal päeval ära näha sõja ajal kalju sisse rajatud kolmekordne haiglakompleks. Esimene korrus on inimkäte abil ehitatud, samas kui teine ja kolmas korrus on looduslikud.

Enne haiglakoobast käisime ühes looduslikus koopas, oli võimas.

Haiglakoobas. Taavi üritab massi sulanduda.

Haiglakoopas olid ka mannekeenid, et ajalugu rohkem ellu tuua, muidu oleks lihtsalt tühjad kivikambrid keset koobast olnud.

Tegime ka saarel ühe jalutuskäigu ning veendusime, et sõnadest jääb vaadete kirjeldamisel puudu. Plaanitud jalutuskäigust hotellist rannani sai võimas elamus, kui avastasime, et ühest rannast teise on kalju küljele ehitatud paari kilomeetrine jalgrajake, mida mööda saab kõndida ja muudkui ahhetada, sest iga kurvi taga on aina lummavamad vaated.

Tee peal tulid vastu ka rummilõhnalised noormehed, kellel oli väga vaja suurte inimestega pilti teha, lasime siis enda telefoniga ka paar klõpsu teha. 😀

Ehitustegevus on samuti väga laialdane, kuna turiste voolab saarele aasta-aastalt aina enam. Meie saime nautida rahulikumat aega, sest tipphooaeg oli lõppend.
Cat Ba´lt lahkusime Hanoi suunas taas bussiga ja kasutasime juba tuttava praami teenuseid.

Bussiaknast sai veel viimaseid rahustavaid vaateid nautida, enne kui sukeldusime linnamöllu..

Olles vanalinna piiril maha astunud, leidsime kiirelt oma hotelli ja sukeldusime heade lõhnade otsinguil, ninad püsti, vanalinna segasummasuvilasse.

Kui vaja sõidetakse sinust rolleriga üle.

Hanoi vanalinn on lisaks inimeste ja rollerihordidele täis erinevaid maitseelamusi. Lugematu hulk tänavatoitu pakkuvaid kohvikuid, segatud kõikvõimalikku kaupa müüvate kaupmeestega.

Lisaks kohalikust köögist pärit maitseelamustele, sattusime meie ühel õhtul tänavamuusikute suurejoonelisele kontserdile. Olime parasjagu ühte tänavabaari maha istunud ja esimesi 20- sendilise koduõlle kruuse mekkimas, kui meie ette löödi püsti kogu kontserdiks vajaminev atribuutika. Meie vaade esinejatele oli küll selja tagant, kuid see-eest olid meil “lava taga” parimad kohad.

Peab tunnistama, et 20 sendine õlu mekib eriti hästi..

Üheks meeldejäävaks, kuid seda kahjuks negatiivse poole pealt, oli kindlasti tulekahjule peale sattumine. Jalutasime parasjagu läbi vanalinna, kui olime ühtede esimeste seas, kes ühe maja katusekorruselt välja paistvaid leeke silmasid. Seni kuni tuletõrje kohale jõudis, kamandasid kohalikud kõik majast välja ja puhastasid rollerite ümber-paigutusega päästjatele teed. Vaatasime õudusega, kuidas leegid aina kasvasid ja juba kõrvalolevatele majadele ohtu kujutama hakkasid. Kuna majad asuvad teineteisega külg-külje kõrval, siis selline tulekahju võib kiirelt väga traagiliseks muutuda. Igapäevane lahtise leegiga tule tegemine (prahi põletamine ja söögi valmistamine) tänavatel on kindlasti üheks põhjuseks, miks sellised asjad juhtuvad.

Väga hirmus oli ikka sellist tragöödiat nii lähedalt näha.

Vaatamisväärsustest nägime oma silmaga veel ära, kuidas suur rong läbi tiheda elukvartali tuhises.

Ja kui rong läind hakkame püha paberit põletama..

Kuna kohalikud on aru saanud, et seda ebaloogilist sündmust käiakse turistide poolt päevast päeva vaatamas, siis on raudtee tänavale tekkinud ka hulgaliselt kohvikuid, kus siis rongi tulemist oodata saab.
Meie päevad Hanois möödusid kiirelt ja sündmusterohkelt. Oleme arvamusel, et ega seal üle 3-4 päeva midagi teha/näha olegi ja kaua selle virr-varri sees olla ei jaksagi. Kuid ära tasub kindlasti käia. Juba maitseelamuste pärast!

Hanoi lennujaamast asusime Chiang Mai poole teele 29. jaanuaril. Ühtlasi on Tai kuningriik meie käimasoleva reisi viimaseks sihtkohaks. Sealsetest tähele panekutest juba järgmises peatükis!

Peatükk Kesk- Vietnam

Sõime enne 12 tunnilisele bussisõidule asumist veel kohalikus “kodurestos” otse restorani ees tänaval grillitud liha koos riisiga ja olime bussisõiduks valmis. Mina loomulikult vastavalt vietnamlaste kasvule ehitatud “voodisse” ära ei mahtunud ja sisustasin bussisõidu enamjaolt erinevaid poose võttes koos taskulambivalguses raamatu lugemisega.
Hoi An´i jõudes ja bussist unise näoga maha astudes olid kohe kohalikud teenusepakkujad meile seltsiks ja püüdsid väga kindlameelselt meile transporti pakkuda. Peale korduvaid keeldumisi saime lõpuks uue kodu poole jalutama hakata. Jõudsime kohale juba kell 8 hommikul ning astusime uksest sisse ning saime aru, et kedagi kohe meid vastu võtmas ei ole. Jätsime oma seljakotid fuajeesse ning läksime aega parajaks tegema kõrvalasuvasse kohvikusse. Jõime küll kohvi nii aeglaselt, kui võimalik, kuid aega check-inini oli veel palju. Otsusasime veel ümbruskonnaga tutvuda ja kohalikku hommikusööki proovida.

Hommikusöök. Kohalikud söövad hommikusöögiks enamasti suppi. See siin pildil on mingi kalapalli supp. Maitses hea.

Kui lõpuks lõuna paiku tuppa saime, tähistasime seda pika kuuma dusi ja paaritunnise iluuinakga. Olime kuuma dussi juba pikalt igatsenud, sest eelmises kohas meil viimased kaks päeva vett praktilislet ei olnud.

Ööbimiskoht Hoi Anis oli meie jaoks ikka luksuslik. Olime väga rahul.

Rõdul asus isegi mõnus jacuzzi/Bassein. Paraku aga selle vesi vahetati ära täpselt siis kui meie sealt ära läksime ja enne seda oli see nii räpane, et seda hüve me nautida ei saanudki.

Meie elamine, mille saime 10 eurot öö kohta, asus vanalinnast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Vanalinn ise on võetud Unesco kultuuripärandisse ning seal tõesti on, mida säilitada.

Kõik paadid olid kaunistatud värviliste laternatega, mis õhtupimeduses ka põlesid.

Hoi Ani arhitektuur. Kõik jõeäärsed majad on kohvikuid täis. Turistidele suunatud muidugi, niiet me vältisime neid.

Erinevus päevasel ja õhtusel ajal vanalinnas liikumise vahel on vägagi kontrastne – päevasel ajal üsna tühjad tänavad täituvad õhtuks suurte masside ja tohutul hulgal laternate ja tulukestega. Meie vanalinna pääsemiseks kordagi piletit ei ostnud, kuigi see oli peamiste sissepääsude juures kohustuslik. Kasutasime sisenemiseks kõrvaltänavaid. Alguses kogemata, pärast siiski meelega. Samuti ei läinud me vaatamata kohalike suurtele pingutustele hoolimata jõe peale paadiga sõitma. Kaldalt oli seda liiklusummikut jõe peal huvitavam jälgida. 🙂

Hoi An´is veedetud aja jooksul proovisime järgi enamvähem kõik tänavatoidud, mis
meile huvi pakkusid – Banaanipannkook, vietnami pitsa, isetehtud jäätis ja loomulikult Banh Mi.

Kuulsa saialeti ääres. Siin proovis Banh Mi’d ka Anthony Bourdain ja kiitis, meie ka kiitsime!

Ühel päeval lihtsalt mööda kitsaid vanalinna tänavaid hulkudes avastasime ka enda lemmikrestorani, kus käisime kahel päeval keha kinnitamas. Toidud olid niivõrd head ja omanikeks tore kohalik paarike, kes meid teistkordsel kohtumisel siiralt rõõmsatena tervitasid. Nautisime seal koduõlut hinnaga 4000 dongi kruus ning ostsime ka õhtuks veel pudeli kaasa. Tore oli ka seda näha, et peale tellimuse esitamist tormas omanik rolleriga toorainet hankima, et meie tellimus täidetud saaks!

Tühjad taldrikud, kõik oli nii hea, et pildi tegemine tuli meelde alles siis kui kõik otsas oli.

Ühel päeavl rentisime oma villa kaudu ka jalgrattad, et kohalikku rannajoont avastada.

Hoi Ani rannad polnud küll suurem asi aga mere lähedus tekitab alati koduse tunde.

Rattad olid oma aja ära elanud – sellele saime tõestust, kui Minna kasutuses oleva ratta rehv paugu saatel, keset sõitu puruks läks. Õnneks olime ühe külakese lähedal ning kuigi esimese töökoja remondimees parasjagu magas siis paarisaja meetri kauguselt leidsime külamehe oma garaazist, kes rehvi kahe eurose tasu eest ära paikas. Naasime töökotta uuesti peale paariminutilist sõitu kuna rehv tundus jälle kahtlaselt tühi. Remondimees tegi meile siis selgeks, et rohkem õhku rehv ei kannata, kuna see on täitsa ribadeks.

Sellega sai meie rattaretk ka enneaegse lõpu. Õnneks suutsime renditasust peale pikka arutelu remondiraha maha kaubelda ja rattad tagastatud. Hoi An´ist lahkumise
hommikul rentisime veel viieks päevaks rolleri, millega suundusime esmaslt Da Nangi ja sealt edasi Hue´sse. Roller toodi ukse ette rendifirmast ning diil sai tehtud kohaliku kutiga, kes esmalt rääkis ka midagi lepingu sõlmimisest, kuid lõpuks selgus, et tema ülemusel oli liiga palju tegemist. Igal juhul sisaldas kokkulepe ka ühe koti transporti
Hue´sse, kust selle rolleri tagastamisel kätte saame. Suusõnaline kokkulepe sõlmitud, asusime Danangi poole teele. Teekond Danangi kulges mööda rannikut ning oli üsna lühike. Otsustasime seda pikendada, kui sõidu ajal meid, kõrvale sõitnud rolleri pealt, suuri kaljusid vaatama kutsuti. Müügitöö tegijaks osutus kohalik naine, kes pidas
Marble Mountains´i nimelise turistilõksu ees suveniiripoodi. Järgnesime tema juhatusel kaljudeni, parkisime oma kaherattalise tema poe ette ja saime veel juhiseid, kus asub piletikiosk ning läksime koos paljude teiste turistidega mööda kaljutreppe ja koopaid turnima ning vaateid imetlema.

Et paremaid vaateid nautida tuli sealt koopasuust sisse minna (koos suveniirimütsidega hiina turistidega).

Koopa sees. Edasi tuli minna läbi väikesest koopapraost.

Ja jõudsidki vaadeteni. Vaadeteni suursugustele ehitusplatsidele.

Koos paljude paljude teiste turistidega.

Aga hoolimata suurtest ehitusplatsidest olid vaated ikka võimsad..

Nagu igas võimasas ja ilusas looduspaigas oli ka siin iga kalju prao ja suurema kalju sees kas tempel või altar.

Meil on heameel, et ära käisime, kuigi tegemist oli ikka täieliku ülerahvastatud turistilõksuga.

Sealt lahkudes tegime ka suveniiripoest, mille ette rolleri jätsime, tänutäheks hea info eest, sümboolse ostu.
Da Nangis leidsime oma hotelli ilma viperusteta ning olime sellega väga rahul.

Tuba 8 euri (koos buffeehommikusöögiga).

Hotell asus rannast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ja hotelli fuajees tegutses igati tasemel restoran, kust me vahelduseks Aasia toidule burgeri friikartulitega lubasime. Saabusime Da Nangi laupäeva õhtul ning saime enne Hoi An´ist teeleasumist teada, et just laupäeva õhtuti leiab kuulsal draakonisillal aset vaatemäng, kus draakoni suust tuld pursatakse. Seda vaatama suundudes, saime aru, et see on VÄGA rahvarohke üritus. Lisaks mitmele erinevale suurele lavale, kus kohalikud artistid esinesid oli silla ümbrus ja pealne täis vägagi kirjut seltskonda. Enne õhtu tipphetke suleti sild liiklusele ja
siis võisid kõik kohaletulnud näha draakoni suust purskavat tule ja vee möllu.

Kogu selle möllu keskel tegid aktiivset müügitööd ka toitlustajad, kelle “köök” oli ehitatud mootorrattale. Meie otsustasime ühest mobiilsest köögist omale jäätist osta, kuid seda maitstes selgus kurb tõsiasi, et see on Duriani jäätis – kohalik haisev puuvili,
mis kohalike seas väga populaarne. (Reisi alguses ei tulnud meil selle puuvija nimi meelde ja Minna panin google otsingusse disgusting fruit – rõve puuvili ja esimene asi mis lahti tuli oligi Durian, tegu on tõesti rõveda puuviljaga).Meie suutsime vaevu ühe jäätisega ühele poole saada, teine läks raisku. Üldiselt jäi sündmus eredalt meelde just masside tõttu, kes seda kaema olid tulnud.

Veetsime Da Nangis ka ühe rannapäeva, mis järgnevate päevade ilma arvestades,
osutus ainuõigeks päevaks seda teha.

Logelemine ja lõõgastumine on meie lemmik tegevus.

Rannas olles lootsime, et meie lahkumise päeval oleks ilm sama hea, kuna meie järgmine sihtpunkt asus ca 140 km-i kaugusel.
Järgmisel päeval otsustasime rolleri selga hüpata ja lihtsalt mööda rannikut kruiisida. Tee liikus üles mäkke ja vaated läksid aina ilusamaks. Peatusime siin ja seal ja talletasime endasse võrratuid vaateid. Isegi koduigatsus läks mõneks ajaks üle. Kaunis maailm!

Peale lummavaid vaatedi liikusime rolleriga Da Nangis ka vanemas linnaosas. Tahtsime ära näha roosa katedraali, jah ROOSA.

Samuti otsisime üht teatud söögikohta, kuid meie õnnetuseks, oli see suletud. Sellegipoolest nautisime kohalikku kööki Pho supi näol. Vinge söögielamuse saime aga kolmetärni hotelli 18nda korruse restoranis. Suundusime sinna info põhjal, et seal saab buffee stiilis pagaritooteid ja kohvi. Info osutus väga tõeseks ja maitsvaks. Suurepärane vaade ehitustegevust täis rannajoonele oli kirsiks makrooni peal. 🙂

Viimasel täispikal päeval otsustasime külastada maailmakuulsat My Soni templi varemeid. Teel sinna sattusime ka kiirteele, kuhu rolleriga asja pole, kuid peale info ots ringi keerata muid karistusi ei järgnenud. Tagasi jõudsime alles pimedas, kuid õnnelikena, et reis templikompleksi ette võetud sai.

Varemetele lähemale sai kihutava elektri bussiga.

Hästi vana ja suur templi kompleks. 4. sajandist vist.

Kompleks asus keset dzunglit mägede vahel.

Nagu juba kombeks, siis meie Da Nangist lahkumise hommikul sadas vihma. Kuna meil valikut ei olnud, asusime siiski teele ja olime ootusärevad Hai Van Pass´i läbimise suhtes, kuid mornid, sest kindlasti on Hai Van Pass päikselise ilmaga palju vingem.Peale ühte eksimust marsuudil jõudsimegi otsitud mägiteeni, mis isegi kehvemapoolse ilmaga oli vapustav sõit. Pikkust on sellel kurvilisel lõigul ca 20 kilomeetrit, kuid selle eest on vaated iga kurvi taga ühed ilusamad ja võimsamad mida autoteelt nautida võimalik.

Pilt ei ole päris vaate suhtes paraku õiglane. Igaüks peab seda teelõiku ise kogema.

Peale lõigu läbimist algas taaskord tugevam sadu ning üsna tüütu maanteelõik kesest suuri rekkasid ja tugevat signaalitamist. Meil oli algselt pika teekonna peale plaaitud ka lõunasöök, kuid vihmast ja tuulest külmununa oli meie ainuke siht kiirelt kohale jõuda. Peale kolmetunnist nonstop sõitu olimegi Hue´s kohal.
Hotelli jõudes saime taaskord imestada kuivõrd soodsalt on võimalik saada omale igati ruumikas ja meie vajadustele vastav tuba. Ainukeseks puuduseks võib pidada olematut küttesüsteemi. Laotasime oma märjad riided mööda tuba laiali ja pugesime peale dussi
teki alla sooja. Tagastasime õhtul rolleri, hankisime natuke kangemat kraami, et keha soojendada ning varjusime tuppa.
Sealt me järgmisel päeval välja ei tulnudki, kuna väljas sadas 48 tundi järjest. Ainukeseks väljaskäiguks osutus supermarket külastus, et oleks mida nosida. Veetsime vihmaperioodi Netflixi abil seriaali vaadates. Kolmandal päeval vihm lakkas ning otsustasime Hue peal ringi tiirutada ja mõned kohustuslikud vaatamisväärsused üle vaadata.

Peale jalutuskäiku otsustasime renditud rolleri abil ümbrukonda avastada. Suundusime mahajäetud veeparki. Olime eeltööd teinud ja teadsime, et päris nii ei saa, et sõidad rolleriga peasissekäiku ja kõnnid veeparki. Kuigi park on ammu mahajäetud, valvatakse seda siiski. Olime lugenud, et kui peasissekäigust sisse minna siis alguses küll valvurid ei luba, kuid siis natukese aja pärast ütlevad, et no heaküll maksa ja siis võid minna. Me aga otsustasime alternatiivse tee kasuks. See osutus aga parajaks katsumuseks. Võimalik, et me ei valinud ka õiget rada, sest pisike metsarada küll ees oli, kuid üks hetk läbis see täieliku võpsikut ja rada oli vee alla mattunud. Kuid siht oli silme ees ja murtsime end läbi okste, kuni lõpuks nägime seda suursugust draakonit!

See seiklus rahuldas meie reisihimu täielikult. Veetsime dzunglisse rajatud, kuid nüüdseks hüljatud veerpargis “hullates” ligemale kolm tundi. Võib öelda, et see oli üks reisi tipphetki. Kui oleme selle pika rännaku jooksul tundnud, et midagi enam eriti ei vapusta või ei pane imestama, siis siin saime taas ‘ahhetada’. Käisime ringi suu ammuli ja ahmisime ümbruskona endasse. Siinkohal ütlevad pildid rohkem kui sõnad.

Siia vette vist ei tahaks välja jõuda. Kunagi elasid siin ka krokodillid aga kuuldavasti enam neid seal toidunappuse tõttu ei ole. Meie vähemalt ei näinud ja õnneks kuulsime sellest alles pärast veepargi külastust. 😀

Hue mahajäetud veepark avas oma uksed aastal 2004 ja sulges need juba natukese aja pärast. Maksma läks see suursugune kompleks 3 millionit USA dollarit.

Järgmise päeva õhtul olime juba järgmise bussisõidu ootuses, et suunduda 600 km veel põhja poole. Seal valitseb Aasia mõistes talv, kus kraadiklaas naljalt üle kahekümne ei tõuse… Meil on jäänud Põhja-Vietnami avastamiseks 9 päeva. Plaanis on külastada Ninh Binh´i, Cat Ba saart ja Hanoi vanalinna.

Vabandused, kui mõned errorid sees on, internet on hetkel väga kesine ja me ei näe kuidas leht välja näeb. Aga tahaks postituse üles saada!

Olge mõnusad!

Osa 4: Vietnam Peatükk Nha Trang

Sissejuhatuseks väike meeldetuletus, situatsioonidest, mis iga uue osa ehk iga uue riigi alguses meil osaks on saanud. Alustasime Filipiinidelt – Manilas maandudes oli meie plaan hoopis muu kui see, mis lõpuks välja kukkus. Nimelt olime sunnitud tühistama oma esialgselt broneeritud öömaja pärast suuri seiklusi lennujaamast taksot otsides. Minna on endiselt veendunud, et olime väga lähedal inimröövi ohvriks langemisele ning kuna taksosõidu eest sihtkohta küsiti kõvasti rohkem raha, kui olime nõus välja käima, siis otsustasime uue ja lähemalasuva öömaja kasuks.
Filipiinidelt lendasime Balile. Seal maandudes ja taksoga Ubudi saabudes, jalutasime sirge seljaga sisse uhkesse villasse, olles kindlad, et see on järgnevatel päevadel meie kodu. Sealt lahkusime saba sorus peale tunniajast segadust, kui meie enda initsiatiivil selgus, et see on TÄPSELT sama nimega majutusasutus, kuhu olime öömaja broneerinud ja mida otsisime, kuid mis siiski ei olnud meie majutusasutus.. Ei olnud kuigi tore sealt minema lonkida, silmad häbi täis. Hiljem aga selgus, et see ei olnudki väga palju kallim meie seatud piirist ja veetsime seal ikkagi kolm nädalat hiljem paar ööd.
Olles Bali saarele tiiru peale teinud, lendasime Malaisiasse. Otsustasime öö veeta Kuala Lumpuris, et järgmisel päeval edasi liikuda. See aga osutus tõeliseks katsumusks, kuna oskasime soetada piletid plaanitust kuu aega hilisemale bussile. Olles peale suurt seiklust ja raha kulutamist saanud bussile, mis väljus lennujaamast, saime lõpuks ka aru, et oleksime pidanud juba eelmisel päeval, otse lennujaamast, sealtsamast edasi liikuma.
Siiani oleme igasse uude riiki saabudes sattunud seiklustesse, kuhu meil mingit huvi sattuda ei ole olnud…
Olime Vietnamisse saabumiseks aegsasti ja korralikult valmistunud. Olime tasunud viisa saamise eelduseks vajaliku paberi eest kaksteist ameerika dollarit. Olime viisataotlusankeedid eelnevalt välja printinud ja ära täitnud. Meil olid olemas ka vajalikud dokumendifotod ja viiskümmend ameeriklast taskus, et viisade eest tasuda.
Kõik see oli tehtud selleks, et piiriületus võimalikult kiirelt ja mugavalt sujuks. AGA….
Olles kõik oma ettevalmistatud paberid piirivalveametnikule ulatanud, saime üsna kiirelt teada, et midagi härradele ei sobi. Nagu selgus, siis meie täidetud paberites oli ebakõla. Nimelt taotlesime 30-päevast viisat ühekordse riiki sisenemisega. Aga internetis, viisa saamise eelduseks olevat paberit taodeldes, olime märkinud mitmekordse riiki sisenemise. Püüdsime siis seletada, et märkisime mitmekordse sisenemise igaks juhuks, kuna ei teadnud veel, kas siseneme riiki rohkem kui ühe korra. Pealegi, kui meile on antud mitmekordne riiki sisenemise luba, siis on ju igati loogiline, et ühekordne sisenemine on samuti lubatud!?!? Põrkusime Vietnami bürokraatiaga. Algselt proovis ametnik meile kõike seda inglise keeles seletada aga nähes, kuidas me kindlameelselt oma loogikat taga ajasime, muutusid tema kõneviis ja olek kardinaalselt. Hääletoon tõusis karjumisele lähemale kui rääkimisele ja inglise keel asendus vietnami keelega. Samas vedas ta pastakaga väga rasvast ringi ümber sõna “mitmekordne”. Juhtisime oma tähelepanu faktile, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Edasi suhtles ta meiega telefoniekraani ja Google´i tõlkeprogrammi abil. Kirjutas sinna kohalikus keeles pika lause ja keeras seejärel ekraani meie poole. Kui lõpuks küsisime, mis meie variandid on, saime teada, et peame tasuma mitmekordse sisenemisega viisa eest kokku sada dollarit. See oli kaks korda rohkem, kui meil dollareid kaasas oli. Pole hullu, saab kohalikus rahas ka… Eeee, meil ei ole kohalikku raha, tuleme ju Malaisiast. Seejärel viibati käega toolide
poole ja meid saadeti istuma. Seal me siis mureliku näoga istusime, imestasime väga halva suhtlusviisi üle ja mõtlesime, et mis edasi saab. Kümnekonna minuti möödudes saabus meie juurde lennufirma töötaja ja tegi meile olukorra vägagi selgeks – me kas maksame viisade eest sada dollarit või lendame tagasi Malaisiasse. Nii lihtne ongi. Olime olukorrast nii häiritud, et käis läbi mõte, et vot lähmegi tagasi või edasi otse Taisse!Kuid Vietnam oli siiski riik, mida olime kõige rohkem oodanud, niiet vandusime tobedale bürokraatiale alla. Selgitasime veelkord, et meil ei ole rohkem kui viiskümmend dollarit ja et kogu olukord on väga kummaline. Lahenduseks pakuti pangaautomaati. Nii me siis ootasimegi, kuni kõik teised reisijad oma paberid korda ajasid ja edasi liikusid. Seejärel liikusin piirivalvuri sabas läbi tolli ja julgeolekuala ilma ühtegi dokumenti näitamata ning saabusingi lennujaama ees oleva rahamasinani. Sealt mõned miljonid näpu vahel, läbisin sama tee vastupidises suunas ja olin tagasi Minna juures. Saime värvilised viisad passi ja võisime edasi liikuda. Minnal oli küll kiusatus arvutis ‘paint’i programm lahti võtta ja muuta saatuslikul paberil sõna ‘mitmekordne’ sõnaks ‘ühekordne’ aga olime siiski liiga arad ja ei võtnud seda riski, et oma ülejäänud puhkuse vietnami vanglas veeta. Mossis nägudega näitasime oma dokumendid tollis ette, kuid meie olek ei rahuldanud ametniku ootusi. Eks ta ootas meilt laia naeratuse saatel tervitust, kuid meie olekut nähes, pidas ta vajalikuks vietnami keeles häält tõsta. Saime õnneks vajalikud templid passi ja võisime riiki siseneda. Kuid õnneks tundub, et meiega juhtuvadki kõik halvad asjad uude riiki sisenedes ära ja edaspidi sujub kõik kenasti ja rahulikult. Juba varsti saame teada, mis Tail meile varuks on!
Lennujaamast olime plaaninud majutusse liikuda taksoga, kuid meie õnneks liikus terminali ees ringi aktiivne neiu, kes pakkus pileteid bussile, mis liigub Nha Trangi. Pisut kõhklevate nägudega maksime 50000 dongi ja jäime bussi ootama.

Saimegi bussiga saja meetri kaugusele oma elamisest ja võisime seljakotid maha panna. Tuba ise oli ruumikas, kuid asus peaaegu et ehitusplatsil. Olenemata päevast saatis meid uues kodus olles ehitusmüra hommikul kella kuuest õhtul kümneni. Vietnamlased on väga hakkajad töötegijad. Ehitustegevus on samuti väga aktiivne. Kõikjal, kus seni liikunud oleme, on näha kraanasid ja uusi maju kerkimas. Nha Trang on ilus mereäärne linnake, kus vietnamlaste kõrval suuruselt teiseks rahvuseks on venelased.

Nha Trangis veetsime ka üle pika aja ühe täispika rannapäeva!

Neid kohtab kõikjal ning isegi enamus turistidele suunatud müügikõnest on vene keeles. Meie veetsime Nha Trangis kolm ööd ja nautisime suure venelaste kogukonnaga kaasnevaid hüvesid nagu näiteks vene köök. Saime ehtsas vene restos ehtsat borssi, kodust tatraputru ja väga häid pelmeene. Nautisime täiega.

Kuigi me väga naudime kohalikke toite, siis pole midagi parata. Igatseme väga kodust toitu.

Kas sulle meeldivad rohkem aasia pärased pelmeenid soja kastmega või vene pelmeenid hapukoorega? 😛

Siin vene restos sain aru, et eesti köök vist siiski ei eksisteeri…

Kui veel toidust rääkida, siis avastasime enda rõõmuks, et otse tänavalt saab väga häid ja soodsaid võileibu, head isetehtud jäätist ja värsketest puuviljadest tehtud smuutisid. Meie lemmikuks olid kindalsti võileivad. Nii mugav on astuda tänaval kohaliku naise juurde, küsida kaks Banh Mi´d ja näha kuidas need mõne minutiga valmivad. Baguette´i laadne sai, mis on juba ise väga hea, täidetakse liha, salati, ürtide, erinevate kastmetega ja ulatatakse sulle naeratuse saatel ning küsitakse 10000 kuni 30000 dongi, mis siis meie rahas on 50 senti kuni euro (ühe euro eest saab ca 26 tuhat kohalikku).
Ühel õhtul otsustasime jalutuskäigu kasuks, mille sihtkohaks osutus suur Budhha kuju suure mäe otsas.

Taavi sai ka vahepeal end väiksena tunda.

Sealt tuledes linnale pilk peale visatud, otsustasime keha kinnitada sealsamas templi jalamil olevas restoranis. Ettekandjateks olid munga rüüsse riietunud noormehed. Seda, kas nad ka päriselt mungad olid, me kinnitada ei oska aga ümber ka ei lükka. Küll teame aga kindlalt, et menüü oli taimne ja meie proovitud toit väga hea.

Taimne pho (pho on ilmselt kõige laialdasemalt levinud roog vietnami köögist, tavaliselt tehakse seda loomalihaga). Pildil oleva pho liha asendajaks oli ilmselt midagi seitani laadset. Struktuur oli küll lihast kaugel aga maitse täitsa ehe.

Järgmine käik oli spontaanne sissepõige kohalikku söögikohta, kus otse tänaval küpsetati midagi, mis tundus hea, oli ka! Täpselt ei oskagi öelda, mis see oli. All riisipannkook, siis muna ja peal krevett.

Magustoiduks võtsime taas otse tänaval tehtavat jäätist ning asusime mööda rannapromenaadi koduteele. Olles jõudnud kõndida umbes kilomeetri, komistasime rannabaari otsa ja istusime loomulikult leti äärde. Olime leidnud täpselt selle, mida vaja, teadmata et seda üldse otsime. Istusime baaris, muljetasime päevast, kuulasime mõnekümne meetri kaugusel kohisevat merd ja tundsime elust rõõmu. Pähe kippusid vägisi mõtted eesti suvest ja Surfibaarist.

Meie arust täpselt selline üks ranabaar välja peabki nägema.

Meie hea ja lahke tuju sai osaliseks ka tänavakauplejast tädile, kellelt peale pikki läbirääkimisi, käepaela soetasime.
Kui veel toitumisest rääkida, siis liha oleme samuti usinamalt söönud kui siiani, kuna Vietnamis on enamus kohalikke toite lihaga ja need on väga head! Liha grillitakse tihtipeale otse tänaval ning need marinaadid, millest see läbi käib, on nii isuäratavad, et on raske pilku pööramata mööda kõndida! Pulkade abil söömine tuleb ka juba täiesti rahuldaval tasemel välja 🙂
Ja õlu maksab poest ostes sama palju kui vesi või isegi vähem. Nha Trangis jõime Saigon´i pudeliõlut, mida sai 10000 dongi eest. Kohalik kohv on samuti väga soodne ja maitsev. Kokkuvõttes on elu siin nagu hernes.
Loomulikult on ka siin võimalusi maksta kordades rohkem ja nautida läänelikke toite ning kallist kohvi, kuid meie eelistame kohalikke söögikohti, mis asuvad otse tänaval ja kus saab plastikust laua taga seda ehtsat Vietnami kööki maitsta!
Järgmiseks ootab meid riigi keskosa – Hoi An, Da Nang ja Hue!

Hoi An’i sõitsime sellise magamisbussiga, mille magamisistmele Taavi muidugi jälle ära ei mahtunud. Sõit kestis kuskil 12 tundi.

Tekst: Taavi
Illustratsioonid: Minna

Peatükk Georgetown, Penang

Niisiis hakkasin uue adminiga vaidlema. Sain jälle telefonitsi rääkida manageriga, kes ei olnud samuti sama, kes esimene kord. Vähemalt oli seekord tegemist meeldivama inimesega. Vaidlesime ja vaidlesime ja olin juba lootust kaotamas ning samuti hakkas meil rongi peale kiire. Proovisin ka saada tagasi maksud viimase öö eest, tundus loogiline, et kuna makse peab maksma iga majutuskohas veedetud öö kohta, siis need peaks tagasi saama. Manager lausus telefonis, et jaa pole probleemi, need saab tagasi.
Aga kui ta adminiga kõne lõpetas teatas admin meile, et maksud tagasi saada peame bookingus oma broneeringut muutma. Aga siin oli üks järjekordne error. Sain teisel sealveedetud päeval booking.com’ist kirja, et hotell on märkinud oma süsteemis, et olen ‘noshow’ (ehk ma ei ole üldse kohale tulnud ja check-in’i teinud). Mina muidugi vastasin bookingule, et olen küll. Paraku aga bookingu süsteemis seda infot ära ei muudetud ja minu reserveeringute lehel näitaski kenasti selle hotelli koha peal, et see on tühistatud, mis tähendas, et ma ei saanud broneringut muuta.
Hiljem sain ka jaole, miks hotell oli nii käitunud, kuna ta märkis, et ma pole üldse tulnud, ei saa ma nende hotellile ka arvustust kirjutada. Ilmselt kartsid nad, et kirjutan ebameeldivast situatsioonist avaliku arvustuse.
Ehk siis makse me viimase öö eest tagasi ei saanud aga pika vaidlemise peale saime tagasi oma 4 eurot. Jõudsime kenasti rongi peale, mis meid sadamasse viis.
Kirjutasin kogu sellest seigast booking.com’i. Tegin neile viisaka ülevaate ja väljendasin pettumust ning lisasin, et ma ei tea kas nad saavad üldse midagi teha. Said küll midagi teha, sain booking.comi’ilt kompensatsiooniks 10 eurot! Võis selle jändamisega rahule jääda.
Jõudes butterworthi otsisime üles, kus praami peale saada ja kõik laabus. Olime praamis ja Georgetown (Penangi saare pealinn) paistis.

Praam, ei midagi sellist nagu meie uhked Saaremaa praamid!

Valisime hosteli nii kesklinna, kui meie eelarve lubas. Google maps näitas, et sadamast hostelini on paarkümmend minutit jalutada. Selgus, et hostel oligi vaid mõne minuti jalutamise kaugusel põhilisest linnamöllust. Samas oli see parasjagu suurest kärast eemal, lühikeses ja kitsas kõrvaltänavas, kus kohalikud pompsud magasid seal, kus parasjagu juhtus.

Aga olime valikuga igati rahul, tegu oli vana majaga, kus vahelduseks olid mõnusad täispuidust põrandad ja trepid ning hubane vana maja aura. Isegi pisike bassein oli, kus sai ennast peale pikka palavat päeva kenasti maha jahutada. Inimesi ka palju ei olnud.

Eriti tore üllatus oli kõrvalasuv alkopood/baar, mis avas uksed ca kell neli õhtul. Poe ette pandi kümmekond plastiklauda ja mõnikümmend tooli olid kaootiliselt tänaval laili. Koha tegi populaarseks alkoholi hind. Olime lugenud, et Malaisia on maailmas, peale Norrat, teisel kohal oma alkoholi maksudega. Ilmselt tuleneb see tugevast islami religiooni levikust. Aga selles baaris oli alkohol väga odav, võrreldes teiste poodide, baaridega. Natuke kahtlane see äri paistis aga kuna see tegutses ja oli ikka väga populaarne nii kohalike kui turistide seas, siis ilmselt millegi põrandaalusega tegu
polnud. Palju siis õlu maksis? Poole liitrine kohalik purgiõlu maksis 6 ringitit- veidi üle euro. Võrdluseks 7-elevenis oli 0,33l õllepurk 15 ringiti ehk 3 eurot. Mõtlesime välja ka teooria, miks see nii on. Penangi saarelt saab praamiga ka Langkawi saarele, mis on duty-free ehk kogu saarel kehtib maksuvabadus. Tõenäoliselt käivad baariomanikud sealt alkoholi toomas. Ikka samad probleemid/lahendused ükskõik, kus maailma otsas sa ka ei oleks.
Georgetownis oli meil 6 ööd. Kuna oleme ausaltöeldes reisimisest juba natuke väsinud, siis tuleb tunnistada, et me hirmpalju ei rahmelda ja ei plaanigi igalepoole jõuda. Naudime lihtsalt vaikset kulgemist ja kui miski tundub eriti põnev siis käime ja vaatame. Georgetown oli mõnus koht, kus lihtsalt mööda linna jalutada ja ringi vaadata.

Esimesel päeval mängisime ka turisti, läksime Lovelane’ile (põhiline turistitänav) sööma ja lasima endale pähe määrida kõige kallima kokteili. All Margarita kokteil kuhu vaikselt õlut sisse voolab. (Aa jah tegu on mehhikko restoga, me vahepeal vajame vaheldust!)

Penang Jetti. Vette, samastele ehitatud külake linnas.

Osalt olid veepeale ehitatud kplakeses väga kitsad tänavad, aga turiste oi kui palju!

Taavi leidis vahva memme, kellega nõudis pilti!

Üheks peamiseks vaatamisväärsuseks Georgetownis on tänavakunst. Põhiline kunstnik, kes suure osa Georgetowni seinu on imetlusväärskeks teinud on pärit Leedust. Mina leiutasin endale seoses nende kunstiteostega ka vahva mängu. Nimelt olid kõige populaarsmead teosed tihti inimestest pungil ja seisti järjekorras, et teostega pildile saada, mina siis ootasin õiget hetke, kui toimub inimeste vahetus, et siis kunstiteos pildile saada, ilma ühegi inimeseta.

Minu kunstikollektsioon.

Ühel päeval otsustasime rattad laenutada, et linna veel rohkem ja laiemalt avastada. Olime näinud kesklinnas silti, kus hind oli väga soodne. Kahjuks märkas meid enne kõrvallaenutuse ärihai. Küsisime palju maksab ja kuna hind oli kõvasti kallim, kui kõrval, ütlesime seda ka talle. Tema siis püüdis selgitada, et no tema rattad on täitsa uued ja kõrval mehe omad vanad. Esimese pilgu ratastele heittes saime aru, et ega ikka pole küll uued. Aga heaküll, tingisime nii palju kui suutsime ja saime lõpuks hea hinna. Hakkasime siis sõitma ja saime aru, et uutest ratastest on asi väga kaugel, krigisesid ja kolisesid nii mis kole. Kuna liiklus oli Georgetownis Aasiale kohane, võttis alguses kohanemine aega. Siis tuli aga aeg pidurdada ja mina, vajutades pidurid põhja, sõitsin Taavile tagant sisse.

Aga ega me siis rattaid tagasi ei viitsind hakata viima, õppisin jalgadega pidurdamise selgeks ja sain ka jaole, et kui ikka täie jõuga piduritele vajutada siis natuke saab hoo väiksemaks küll. Ja kuna liiklus on hullumeelne siis sõidukiirust suureks ajada niikuinii ei saa.

Õnnelik, olin pooletoobise rattaga kohanenud!

Leidisme mõne rahulikuma liiklusega tänava ka.

Olime rattad võtnud kolmeks tunniks. Tund aega ratastel olnud, tundsime, et noo ei jõua ja ei viitsi rohkem. Koos pika jäätise pausiga pidasime 2 tundi ikka vastu!
Otsustasime ära käia ka Penangi rahvuspargis. Alguses mõtlesime, et sinna minekuks laenutame rolleri aga natuke netist uurides saime aru et mõistlik on minna hoopis liinibussiga. Asusime teele.

Sissepääs parki, üllatus üllatus oli tasuta.

Paljud rajad olid maalihke tõtt suletud ja valisime siis matkaks selle raja mis sai. Rada oli päris raske, kohe algul oli korralik mäkke tõus, osaliselt inmtehtud trepp, mis oli juba pooleldi lagunenud ja osaliselt looduslik, puujuurikatest vormunud trepp.

Rada oli äkki 3km ühes suunas, aga muudkui üles- alla. Ühe suuna läbimine võttis aega umbes 1 tund ja 20 minutit.

Taavi: No tee nüüd nii nagu sa ei oleks väsinud!

See kalju lõhe on inimeste tehtud. Väga ammu.

Loomulikult valisime päeva, kui taevas ei olnud ühtegi pilve. Vähemalt andis dzungel varju, kuid väga palav oli sellegipoolest.

Õnneks leidus vahepeal veidikenegi jahutust.

Rada viis välja väga ilusa rannani, kus siis veidi hinge sai tõmmata. Ujuda seal ei tohtinud, väga mürgiste millimallikate pärast.

Sild randa. Kahjuks kaunist rannast endast pilti ei olegi.

Teiselpool silda kuivanud järv. Mingi osa aastast on seal ikkagi vesi ka!

Tagasitee tundus veelgi raskem. Aga ära tegime! Tegelikult oli väga mõnus üle pika aja matkata. Ja ümbrus oli lummav! Kuigi matkamiseks on meie kliima kordades parem!
Tagasiteel sõbrustasime ahvipärdikutega.

Tagasi Georgetown’i jõudes oli kõht väga tühjaks läinud. Otsustasime linna keskel asuva hiigelsuure aga lihtsa india restorani kasuks. Kahjuks oli alguses pettumus, sest ühtegi meie välja valitud toitu väidetavalt ei olnud, midagi, väga halvas inglise keeles, teenindaja seletas kella kuuest. Saime aru, et kella kuuest nagu peaks neid asju saama (kell oli pool kuus). Ütlesime, et võime oodata, aga tema ikka, et ei saa.. No heaküll võtsime mõlemad juustuga naanid, mina lihtsalt juustuga ja Taavi topelt juustuga. OHH WOW! Siis aga sai kell kuus ja me tundsime, et võiks veel süüa ja proovisime välja uurida, et äkki nüüd saab teisi toite ka. Tuli välja, et saab, pidime lihtsalt teisile korrusele kolima. Tellisime ära ja OHH WOW vol. 2!
Kõige parem India toit mida oleme söönud ja tuleb tunnistada, et minujaoks kõige suurem toiduelamus kogu reisi jooksul! Siiamaani mõtlen igatsusega sellele toidule tagasi. Meie valitud toit maitses nii hästi, et läksime sinna tagasi ka järgmisel õhtul ja tellisime täpselt samad asjad. Meie välja valitud olid taimetoidu biryani (riisiroog), paneer tikka või masala (india juust india vürtsidega või kastmes) ja topletjuustu naan (India leib). Kirjutan sellest ja süljenäärmed töötavad.
Oli aeg sellest mõnusast linnakesest lahkuda ja Kuala Lumpuri poole tagasi asuda. Seekord läks bussi peale saamine valutult ja buss ei hilinenud oluliselt. Tellisime bussijaamast Grab’i ja sõitisme oma ülivingesse korterisse, mille Willi ja Erikaga olime eelnevalt koos broneerinud. Jõudisme korterelamu juurde ja saime aru et tegemist on meie jaoks ikka tõelise luksuskorteriga. Juba fuajee oli hämmastav. Kohtusime oma hostiga ja ta juhatas meid korterisse 11 korrusel. Korter oli väga mõnus ja hubane, kaks magamistuba ja kaks vetsu, väike kööginurk ja elutuba.

Host lahkus ja juba olime Will’i ja Erikaga ühenduses, kes olid samuti kohale jõudnud, kuid nad ei osanud kuhugi tulla, sest residents koosnes kolmest kõrghoonest.
Ütlesin, et tuleme ise nende juurde. Nad ootasid väikeses poekeses, mis samuti kuulus hoonekompleksi juurde. Oli nii tore taaskohtuda. Nentisime, et küll on mõnus tuttavaid nägusid näha, missiis, et me üksteist vaid 3 nädalat tundud olime. Aga kuna reisides on kogu aeg uued näod ümberringi, siis oli tunne, nagu kohtuks juba vanade tuttavatega. Sättisime end sisse ja panime end õhtuks valmis. Olime Balil otsustanud, et kui KL-s uuesti kohtume, siis teeme ikka pidu ka! Ei mina ja Taavi ega Will ja Erika ei ole reisi jooksul ühelgi peol olnud. Võtsime odava rummi (3,4€ 0,35l) mis me Taaviga, oma eelmise hosteli kõrvalt soetanud olime, välja. Tegime rummikoola kokse ja hakkasime Uno kaarte mängima. Mängimisest eriti midagi välja ei tulnud, kuna nii paljust oli lobiseda. Will ja Erika olid lennujaamast ka pudeli kihisevat kaasa ostnud, mille otsustasime avada oma residentsi katuseterrassil. Otsisime katuse üles ja läksime vaadet nautima. Loomulikult oli vaade imeline. Kaugelt paistsid kuulsad KL kaksiktornid ja kõik ülejäänud tuledes kõrghooned.

Ja mina nautisin üle pika aja kihisevat, mis on siiski minu lemmikjook aga mida siinkandis paraku normaalse hinnaga saada ei ole. Oli aeg linna sõita ja õhtust sööma minna. Jalutasime mööda peatänavat ja otsisime kuhu sisse astuda. Leidisme mingi hiina pärase söögikoha – sõime kõhud täis ja hakkasime KLCC pargi poole liikuma.
Tegu oli vanaaasta õhtuga ja tahtsime näha kohalikku ilutulestikku. Kui Eestis oled harjunud, et paugutamine hakkab pihta juba pealelõunal ja kui kesköö saabub, on paugutajad tuhandetes, siis tundus, et KL’is ongi vaid üks, linna enda ilutulestik ja kogu lugu. Vaatepilt oli võimas ja otse meie peade kohal ning kestis 10minutit.

Ilutulestik vaadatud, hakkasime massiga kuhugi suunas liikuma. Olime hämmingus, kui palju rahvast igalpool oli. Masside vool ei lõppenud, seisime umbes pool tundi ühe koha peal ja jälgisime toimuvat. Massid muudkui voolasid ja voolasid ja lõppu polnud paista.
Pidime endile tunnistama, et oleme vanaks jäänud (mina olin seltskonnast kõige noorem), kuna mitte kellelgi ei olnud mahti edasi peole minna. Kõigile oli kergendus, kui otsustasime, et proovime Grabi tellida ja lähme oma mõnusasse korterisse tagasi. Kuid vana aasta õhtul kesklinnast taksot saada pole kerge. Otsustasime, et kõnnime suunaga kodu poole ja vaatame, kus ummik hakkab väiksemaks jääma ning tellime sealt takso. Saime ka autojuhilt oma targa tegutsemise eest kiita, et kõige suuremast ummikust eemale kõndisime. Jõudsime ilusti koju, lobisesime veel veidi ja kobisime magama. Järgmiseks päevaks oli juba plaan paigas – vahime päev otsa filme ja toidu tellime ukse taha! Täpelt nii läkski.
Järgmisel varahommikul saatsime Willi ja Erika lennuki peale. Nemad suundusid
tagasi Balile. Leppisime kokku, et järgmine kord kohtume juba kas Rootsis või Eestis. Minu ja Taavi päev möödus taas tubaselt. Kasutasime võimalust residentsi pesumasina ruumis oma pesu tasuta ära pesta ja mõnulesime hiigelsuure basseini ääres.

Ostsime kohalikust väikepoest süüa ja nautisime kõrghoone võlu, et hoonest kaugemale ei peagi minema.
Järgmine hommik oli aeg Vietnami poole lennata.

Tekst: Minna
Toimetas: Taavi
Illustratsioonid: Minna

Osa 3: Malaisia Peatükk Lollid ei peaks reisima!

Malaisia jaoks oli meil kaks nädalat. Ja kuigi alguses mõlkus mõttes kaks sihtkohta, siis fintantspõhjustel otsustasime, et piirdume siiski ühega. Valituks sai Penangi saar. Sinna saamiseks on võimalusi kolm- buss, rong, lennuk. Loomulikult valisime odavaima ehk bussi. Olime eelnevalt internetist välja vaadanud, et kõige odavam bussi pilet on 8 eurot. Kuna aga ajaliselt oleks läinud napikaks- jõudmaks lennujaamast bussi peale, otsustasime öö veeta Kuala Lumpuris.
10 eurone hostel Chinatownis leitud, asusime Kuala Lumpuri lennujaamas otse väljapääsu suunas teele. Õnneks saime aru, et Malaysia on Grab’i (Uber, Txify) teenuse osas vägagi leplik, võrreldes Baliga. Saimegi kohe omale Grabi KL’i lennujaama ukse ette tellida. Veidi kallis küll, aga mis seal ikka.
Hostelis lõuna paiku tuppa sisenedes saime aga aru, et siin me küll peale magamise ühtki minutit veeta ei taha. Voodiks oli lohku vajunud madrats ja laest kukkus alla miskit, mis loodetavasti oli värv, aga mis langes täpselt valgete linade peale, mis loomulikult polnud enam valged..

Heaküll, on nagu on. Niikuinii peab välja minema toimetusi tegema. Esimene toimetus oli soetada omale taas pistiku adapter. Otsisime välja lähima kaubanduskeskuse. Too kaubanduskesus ei olnud klassikaline, erinevate ketipoodide, viisakas, puhas ja kenasti kujundatud. Tegu oli nö hulgimüügi kaubakeskusega. Siiski oli seal puhas ja väga külm, nagu kõigis konditsioneeriga asutustes. Teisel korrusel asus suur tehnikaosakond, kus leidsime lihtsa vaevaga, abi küsimata, omale adapteri.
Järgmine peatus- lõunasöök. Loomulikult valisime kohaliku urka. Valituks osutus see väljas seinal nähtud pildi tõttu, kus oli kujutatud mingisugust lamedat saia, sarnane india naanile (hiljem saime teada ka toote nime- roti canai). Paraku selgus, et seda serveeritakse vaid hommikusöögi ajal. Seega, saamata täpselt aru sealse toidukoha süsteemist, pidime toidu valima buffee-stiilis lauast, kus valikut oli nii, et silme eest läks kirjuks (tegu ei olnud söö palju jaksad buffeega, vaid tõstsid omale portsu valmis ja maksid tõstedud asjade eest). Õnneks oli meie kõrval abivalmis teenindaja, kes siis tõstis meile alustuseks suure hunniku riisi ja siis pidime hakkama sinna riisi kõrvale möksi valima, noo ei osanud valida.. Küsides ühe punase läbipaistva kastme kohta, kus ei paistnud liha olevat, vastas teenindaja fruit (puuvili), mõtlesime mõlemad Taaviga, et huvitav, proovime ära. Siiamaani on müsteerium, mis see ´´puuvili´´ olla võis, Taavi igatahes kirjeldas seda, kui tallanahka, maitse sellel puudus. Ja kokkuvõttes polnud erilist maitset sellel toidul üldse, pool meie mõlemi taldrikust jäi järele. Lahkusime maitsemeeled rahuldamta. Pidasime plaani, et mida siis nüüd teha, tuppa magama minna oli endiselt liiga vara. Tundsime, et võiks juua head kohvi ja süüa ära mõne hea koogiviilu. Tunnistasime, et ilmselt kõige turvalisem valik on Starbucks. Otsustasime hostelist kaasa haarata ka läpaka, et bussipilet Penangi ära osta ja edasist reisi planeerida. Viskasime veel enne lähimasse Starbucksi (neid oli meie übruses umbes 5 tükki) teele asudes pilgu Google Mapsi, et äkki on ikka mõni kohalikum hubane kohvik ka läheduses, tuli välja, et meie hostelist üle tee, oligi üks. Veetsime ülejäänud päeva seal, kuni kohviku sulgemiseni, kell kuus. Nautisime kohvi, mina kohalikku ja Taavi lubas endale ühe kalli Cappucino, suurepäraseid kooke ja ka läänelikku toitu. Mina võtsin värske salati, millest juba väga pikalt puudust olin tundnud. Millegipärast pole salat siinkandis eriti populaarne, küll aga kõvas õlis küpsetatud köögiviljad. Taavi valis kreveti pasta. Toit oli ülimaitsev!

Ja suurepärane porgandikook. Ja see jook seal ei ole kokakoola vaid kohalik jääkohv!

Lahkusime kohvikust teadmisega, et meil on homseks bussipiletid Penangi ja et tuleb varakult ärgata, et siis proovida iseseisvalt bussijaama saada.

Kohalikus printimiskohas bussipileteid printimas.

Öö kõige kohutavamas toas üle elatud, asusime rongi peale, millega kesklinnast bussijaama pidi saama. Sentide eest piletid ostetud, ja õige platvorm leitud, ootasime rongi.

Natuke juba muretsesime kellaaja pärast aga kui nägime rongi saabumas saime aru, et peaksime kenasti jõudma.

Jõudsime peatusesse ja kui google mapsi järgi pidime bussijaama paar kilomeetrit jalutama, siis selgus, et rongijaama ja bussijaama ühendas jalakäijate sild – mööda mida oli teekond vaid mõnisada meetrit, mis andis meile veel aega hommikusöögiks. Nautisime hommikukohvi ja võileiba, ning nentisime et kui hästi kõik on sujunud…
Suur viga.
Pool tundi bussini, otsustasime õige koha üles otsida. Ostsime veel kohalikust pirukaputkast mõned saiakesed tee peale kaasa. Leidsime õige värava ja näitasime paberit, mille veel hosteli lähedal kohalikus printimiskeskuses olime igaksjuhuks välja printinud, siis aga selgus, et me peame selle vahetama kassas piletite vastu. Üritasime selgitada, et järjekorrad kassades on ju kilomeetri pikkused, et me ei jõua ju niiviisi bussile, tädid väravas siis selgitasid, et selle paberiga mis meil on nad meid läbi lasta ei saa ja et minge lihtsalt järjekorrast ette. Heaküll Taavi siis jooksis ja palus esimese järjekorra kahel esimesel neiul teda ette lubada, selgitades, et tema buss läheb juba 20minuti pärast, mille peale tüdrukud ütlesid, et nende buss läheb ka 20min pärast aga heaküll, eks sa mine. Naine kassa taga võttis paberi vastu, klõbistas arvutis, kutsus siis kellegi teise veel enda juurde, Taavi üritas tagant kiirustada, et no buss varsti läheb, mille peale tädi naeratas, et ära muretse küll sa jõuad. Möödus veel minut, täda andis piletid ja näitas piletil olevale kuupäevale, see on ju 22.jaanuariks (kuupäev oli 22. detsember) Midaaa?!?!?! Mismoodi? Ja see konkreetne buss välja müüdud?? Jahh! Oh Ei.
Ainus võimalus otsida kas mõnele väljumisele täna veel kohti on. Tolle pileti aga võib prügikasti visata, võinoh kui keegi loeb ja plaanib 22. jaanuaril Penangi sõita siis meil on kaks piletit enampakkumisel. Taavi tuli minu juurde ja vangutas pead. Seletas olukorra, mina olin nõutu, ei saanud aru kuidas me nii mööda saime panna ja tundsin, et paanika hakkab võimust võtma. (Hiljem saime ka pihta kuidas selline näpukas tuli. Nimelt vastav interneti lehekülg, kus me piletid ostsime näitab automaatselt küll õiget kuupäeva, aga järgmist kuud). Natuke aega rahunetud, hakkasime oma võimalusi kaaluma. Võtsime interneti lahti ja hakkasime otsima järgmist bussi. Sellest konkreetsest bussijaamast läks järgmine buss, kus veel kohti oli, välja kell 9 õhtul. Ei tundunud hea variant, sest buss pidi kirjade järgi sõitma 5 tundi. Järgmine sobiv variant oli kella 1 paiku lõunal, aga see läks hoopis lennujaamast ja oli loomulikult kallim. Ja siinkohal saime ka aru, kuidas me oma logistikat ikka üldse läbi ei mõelnud. Oleks me kohe ära taiband, et lennujaamast saab ka bussi peale, poleks me pidnaud veetma ööd kohutavas hostelis, võtma taksot kesklinna, linnas lihtsalt ühe päeva õhtusse saatma ja sealt siis järgmine hommik seiklema bussijaama. Ja põhjus, miks me lennujaamast bussi võtmist üldse ei kaalunud, oli 6 eurot kallim hind…..Oleks me vähemalt märganud, et see läheb lennujaamast, oleks me siiski seda kaalunud. Ja nüüd tagatipuks olime ostnud pileti valeks kuuks, pidime võtma bussijaamast takso lennujaama ja ostma uued need 6 eurot kallimad bussipiletid. Lollid, lollid,lollid. Olime enda peale ikka väga kurjad. Veel, lisaks kõigele, jokutasime nii kaua, et jäime ka lennujaamast kell 13.45 väljuvale bussile piletite ostuga hiljaks ja järgmine väljumine oli 17.45. Nojah, ostsime siis need piletid ära. Lennujaama bussipeatuses suundusime kassa juurde ja lootsime, et äkki, kui me küsime, on neil ikka kaks vaba kohta 13.45 väljuvale bussile. Tüdruk kassas ütles, et ta helistab ja uurib. Selline tunne oli, et ta oli telefoni otsas pool tundi aga mingi hetk ta vist pani tähele mu küsivat nägu ja naeratas ja noogutas mulle. Ohhhh, vähemalt midagi head selles kohutavas päevas.. Asusime bussi ootama ja sõime ära tee peal nosimiseks mõeldud pirukad. Need olid vähemalt imemaitsvad! Kell hakkas juba 13.45 väga lähedale jõudma, aga bussi ei kuskil, käisin veel kassas üle kontrollimas, et kas ikka tuleb ja kas platvorm on ikka see. Noogutati. Olgu, ootame.. Lõpuks vist 15 minutit hiljem saabus ka buss. Näitasime oma pileti ette, mees natuke vaatas ja otsis oma paberitelt midagi ja näitas et jah võime minna ja kohad on need, mis piletil kirjas, lähme bussi ja otsime oma kohad üles aga seal istuvad inimesed. No mis siis nüüd?? Olime sellel hetkel vägagi kindlad, et ju siis ikkagi oli mingi error ja kuna meil on tegelikult piletid hilisemale bussile, siis loogiliselt oleme meie need, kes maha jäävad. Meil paluti bussist välja minna ja hakati asja uurima.. Ootasime siis bussi kõrval, kuigi olime kindlad, et maha jääme just meie. Aga oh üllatust, paar kes meie kohtadel istus, tuli välja ja võttis pagasiruumist oma kohvrid. Tundsime ennast natuke halvasti, sest meil ju olid piletid hilisemale bussile ja mida nemad nüüd peale hakkavad?? Vältisime paariga silmsidet ja kobisime kiirelt bussi. Kindlustunnet ei saanud küll enne, kui buss juba teel oli.

Kahkesa tundi hiljem saabusime sihtkohta Butterworthi bussijaama, kust pidime võtma Crabi, et jõuda Bukit Mertjami, kus asus meie hotel. Algselt, see buss mille peale me vale kuupäeva tõttu ei saanud, pidi just sinna linnakesse minema. Kell hakkas lähenema keskööle. Läksime hotelli ja hakkasime check-ini tegema. Administraator luges ette, palju maksma peab. Malaisias on igasugugu maksud, mis majutusele lisanduvad. Saime summa teada ja olime juba valmis maksma, aga tundus ikka, et midagi on valesti. Arvutasime ise üle, lisasime oma broneeringus näidatud summale kohalikud maksud ja saime tulemuseks 16 ringitit (4euri) väiksema summa. Näitasin oma broneeringut adminile ja selgitasin, et näe, see mis sina ütled, on 16 ringitit rohkem, tema ei teinud muud kui hakkas siis igalepoole helistama. Lõpuks mitu korda ise kellegagi rääkinud, võttis ta hotelli lauatelefoni, vajutas mingi numbri, ootas, ütles vaid hello ja andis toru hoopis mulle.. Torust vastas mulle naine et tema on booking.com’i kliendiabist. Selgitasin talle olukorra ja tema üritas selgitada, et jah, see on see kohalik maks, mis juurde tuleb ja mida booking.com ei näita.Mina siis omakorda seletasin vastu, et jaa ma saan aru, et kaks erinevat maksu tuleb juurde aga kui ma lisan need kaks maksu bookingus näidatud hinnale, tuleb ikkagi 16 ringitit rohkem. Ta sai lõpuks aru ja ütles ahah-jah, ma ei peaks seda 16 ringitit maksma. Sain aru, et naisterahval on vene aktsent ja ühel hetkel ta ütles, et ma näen, et teie, Minna olete pärit Tallinnast, tema on ka Tallinnast. See oli küll vahva moment, kuskil Malaisias, väikelinnas, mis oli pärapõrgus ja kus oli probleeme hotelliga, sattus mu kliendiabi teenindajaks inimene kodust. Igatahes, siis palus kliendiabi mul telefon anda administraatorile. Kellega, nagu oli näha, läks väikseks vaidluseks. Edasi helistas administraator taas oma managerile, ning jällegi andis ta toru
mulle üle. Oehh, olin ikka väga kurnatud ja oli tahtmine see 4 eurot jätta juba kus see ja teine! Aga veri kees! See oli murdepunkt, kus tundsin, et ei saa lasta koguaeg endal nahka üle kõrvade tõmmata. Isegi, kui me maksame igapäev vaid ühe euro üle õiglasest hinnast, siis reisi lõpuks on see 120 eurot, mis on 10 öö majutushind! Niisiis laskusin vaidlusesse hotelli manageriga, kes ei olnud kõige meeldivam inimene. Ilmselt oli meil ka raske üksteisest keelebarjääri tõttu aru saada. Üritasin küsida nii lihtsalt kui võimalik. Seletasin, mis see summa peaks olema, kui kõik maksud juurde lisada ja et näe, 16 ringitit jääb ju üle, et palun, kas ta selgitaks mulle siis vähemalt, kust see vahe tuleb. Loomulikult tema selgituses ei olnud mingit loogikat. Ma olin nii väsinud, ütlesin talle, et mulle aitab ja et ‘you don’t make any sense’ ja ma tahan lihtsalt magama minna ja viskasin toru hargile. Administraator, kes oli tore ‘ladyboy’ hakatis, vabandas ette ja taha. Selgitasime, et me polegi tema peale pahased, tema pole ju süüdi. Vähemalt tema jutu järgi seadis ta meid paremasse/suuremasse tuppa. Maksime raha ära ja läksime magama.
Kuna meie hotell ei asunud Penangi saarel, siis järgmisel päeval otsustasime üles otsida rongipeatuse ja sõita tagasi Butterworthi, kust peaks saama praamiga saare peale. Läksime õue ja saime aru, et sellist palavust me oma reisil veel tundnud ei ole. Kõndisime kilomeetri hotellist eemale, et google mapsi järgi rongipeatus üles leida.

Otsides rongijaama, leidsime hoopis bussipeatuse, kus ilmselt ükski buss enam ei peatu.. Vähemalt sai istuda.

Seda me aga ei leidnudki ja kuna olime ülekuumenenud ja veepuuduses, siis vantsisime tagasi oma konditsioneeriga hotellituppa. Hiljem jälgisime telefonist temperatuure ja nägime, et ‘real feel’ temperatuur on 38 kraadi. Järgnevad paar päeva sai veedetud toas, sest lihtsalt võimatu oli välja minna.

Kaunis vaade hotellitoast. Kahjuks hotellitoast meil pilti ei olegi, tuba oli vähemalt täitsa mugav ja asjalik.

Igatsesime Balit ja ka Eestit..
Ühel päeval, kui toaspassimisest kõrini sai, otsustasime end siiski välja ajada ja kõrval linna Butterworthi suurde marketisse minna. Saime teada, kus rongipeatus tegelikult asub (hoopis teisel pool), aga paraku tuli rong alles tunni aja pärast. Otsustasime Grabi kasuks, mida ka ligi tund aega ootasime. Valisime google maps’i pealt ostukeskuse välja ja lasime ennast sinna viia. Tegu oli väga huvitava kaubakeskusega. Pooleldi tundus see mahajäetud, võimalik, et rolli mängis ka 24. detsember – sellel päeval on vist mingi püha? Pooled poed olid kinni ja mahajäetud muljet ei tekitanud vaid võredega uksed, vaid kogu interjöör. Kõrgematel korrustel oli tunne, et maja hakkab vaikselt lagunema, maas olid äbrid laest tilkuva vee püüdmiseks ja seinad olid täiesti kulunud. Samas sai kulunud seinte vahelt siseneda hiigelsuurde mängu arkaadi ja viimase peal kinno. Väga kummaline keskus igatahes.

Pooled korrused olid tühjad ja mahajäetud..

Aga saime oma ostud tehtud ja valisime kojujõudmiseks taas Grab’i takso.
Bukitis olles valisime ka välja hosteli, kus olla Penangi saarel ning tegime järjekordse apsaka. Tegelikult ei olnudki meie niiväga süüdi, vaid kuna booking.com leht lihtsalt ei toiminud nii, nagu peaks, siis muutus märkamatult meie sisestatud kuupäev – päev varasemaks. Mõtlesime, mida teha ja otsustasime lõpuks, et lahkume Bukitist päev varem ja lähme juba saarele ära. Teadsime, et kaotame jällegi rahaliselt aga midagi polnud ka teha. Mis seal ikka.
Väljudes hotellist, ei jätnud mina aga jonni, tahtsin saada tagasi nelja eurot! Kuna mulle oli booking.comi’st ka vahepeal kiri tulnud – kinnitusega, et see lisa 4 eurot on vale ja ma ei peaks seda maksma.
Kuidas meil läks ja kas saime oma 4 eurot tagasi, sellest juba järgmises osas!

Tekst: Minna
Illustratsioonid: Minna
Toimetaja: Taavi

Peatükk Canggu

Jõudsime Canggusse peale tunni ajast, mägist rollerisõitu.

Teel Canggusse nägime sellist mahajäetud hoonet, kus otsustasime väiksese forosessiooni teha. Minnale väga meeldivad maha jäetud hooned.

Oma elamise valdustesse sisenedes, saime positiivse üllatuse osaliseks, sealset väikest basseini silmates, mis oli just päev tagasi avatud. Meie elukohaks oli bambusest ehitatud bangalo, mis oli igati puhas ja varustatud ka konditsioneeriga.

Selliseid oli hoovi peal ja basseini ümbruses kümmekond. Kööginurk oli kõigile vabalt kasutada ning kohvi/teed võis tarbida just nii palju kui kulus. Puhas joogivesi oli Salty Shakas´es samuti tasuta olemas. Wayan – üks hostelit pidavatest kahest vennast oli väga sõbralik ja jutukas. Tema kiire kõneviisiga harjumine võttis pisut aega, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 🙂
Üheks põhjuseks, miks just selle koha elamiseks välja valisime, oli nimelt Wayani suurepärane lainesurfi oskus. Canggu on surfilinn.
Kohe esimesel õhtul suundusime Batu Bolong’i nimelise rannaga tutvuma.

Päikeseloojang Batu Bolong beachi’l. Pinksalt vaadates on näha ka surfientusiaste. Rannas mängis ka õhtuti live muusika.

Kuna piirkond on viimase kümne aastaga meeletult kasvanud ja kasvab endiselt suurel kiirusel, siis on kunagisest inimtühjast surfirannast saanud igapäevaselt tohutuid masse võõrustav turistikas. Koos suurte massidega tekib ka järjest enam prügi ning sellega
toimetulek on kogu saarele suur väljakutse. Eriti teravalt puudutab probleem just saare lõunaosa, mis on elukohaks enamikule saarele saabuvatest turistidest. Lisaks sellele “voolab” vihmaga kohale ka saare mägisemast põhjaosast hooletult tänavatele ja jõkke visatud prügi. Iganädalaselt toimuvad randades koristustalgud, mis aga ei suuda suureneva probleemiga lõputult võidelda.

Canggust veidike eemal üsnagi inimtühi lummav süsimusta kristallse liivaga rand. Paraku kohta, kus rannalina ilma prügi koristamata maha panna seal ei ole.

Selline vaatepilt avaneb nii kaugele, kui silm ulatub.

Prügiprobleem on Balil väga suur. On palju organisatsioone ja MTÜ’si, kes püüavad sealse prügiga tegeleda, kuid väga raske on seda ohjata. Olime teadlikud plastiku problemist ookeanis aga oma silm on kuningas. Väga valus, lausa südantmurdev on seda vaadata. Tuues võrdluseks Filipiinid, siis seal oli olukord veidi parem. Vähemalt see mis välja paistis. Randades ikka massiliselt prügi ei vedelenud ja ujudes ei mõelnud, et kas see oli vetikas mis jala pihta läks või hoopis kilepakend. Aga Filipiinidel on ka tunda probleemiga tegelemist riiklikul tasandil. Sulgeti ju Boracay saar pooleks aastaks, et see puhtaks teha, samuti oleme kuulnud, et turistide arvu hakatakse piirama, kuulujutud käivad, et järgmisena sulgetakse Palawani saarel El Nido rajoon ja Coroni saar. Peale kuulujutu levikut hakati seal asja küll kiirelt parandama. Samuti oli Palawanil rohkem näha plakateid, mis kutsusid näiteks workshoppidele (kus näidati mida teha plastikust) ning samuti oli näha silte poodides ja kohvikutes kus teatati, et pood kaotab kilekottide kasutamise alates … ja kohvikud teatasid kõrte mitte kasutamisest). Aga Balil sellist asja me ei tajunud ja rääkides kohalikega, kes teadvustasid probleemi olid samuti nõutud, paljud süüdistasid vanemat generatsiooni, et nende harjumusi on raske muuta. On ju alati prügi maha visatud ja kõdunema jäetud. Jah, aastaid tagasi prügi kõduneski, sest ilmselt oli enamus biolagunev. Tänapäeval on aga plastik jõudnud igalepoole ja see ei kõdune.
Hommikused roti bakar’id (grillsaiad) söödud, mis muide kujunesid meie üheks lemmiktoiduks sealolemise ajal, suundusime rolleriga saare lõunarannikut Uluwatu kanti avastama. Vaatamata tulikuumale ilmale suutsime nautida lummavaid vaateid ja eneselegi üllatuseks olid mõned imeilusad kohad inimtühjad. Aga päike kõrvetas täiest jõust ja higistasime ämbrite kaupa. 🙂 Selle tõttu ka päris igale poole, kuhu tahtsime minna, ei jõudnud. Aga päevaga jäime väga rahule!!

Uluwatu poolsaare loodus on imeline. Sellist rannikut paraku põhja-Balil me ei kohanud.

All paistab Dreamland beach. Oli tõesti dreamland (unistustemaa).

Väike ujumine ja lainetes möllamine Dreamlandis.

Võimas kaljurannik, kus ei olnud peale meie ühtegi hingelist. Välja arvatud, enne rannikule jõudmist oli loomulikult üks ärimees, kes sissepääsu eest raha tahtis. Õnneks tingisime hea hinna!

Jalutades seal kaljuse ranniku peal kohtasime neid vahvaid tegelasi, kelle me küll peale pildi tegemist suutsime kuidagi ära ehmatada.

Kohtasime hostelis teiste rändurite hulgas ka üht toredat rootsi paari, kellega väga hästi klappisime. Lausa nii hästi, et kohtume aasta viimasel päeval uuesti Kuala Lumpuris, kus omale ühise majutuse kinni panime. Nautisime koos Will´i ja Erikaga ka kõige peenemat õhtusööki, mida oma reisil enesele lubanud oleme. Nimelt otsustasime üheskoos külastada kalarestorani nimega Moana. Meie sarnasus väljendus ka toiduvalikus, suutsime rikkalikust menüüst valida täpselt samad asjad mis Will ja Erika. Väljavalituks osutsid tuunikalasteik ja kalaburger lisandiks bataat ja ports värsket salatit, millest olime väga puudust tundnud, pluss mõned õlled. Kulutasime sadu tuhandeid. 🙂
Nemad olid Balil juba mitmendat korda ja keskendusid vaid surfile. Käivad vahepeal Sumatra saarel ära (nad viibisid Sumatral ka tsunami ajal aga õnneks on nendega kõik hästi) ja siis saame Kuala Lumpuris uuesti kokku, kuhu nemad tulevad visarun’i tegema(visarun’iks nimetatakse korraks riigist ära käimist, kus on näiteks 30päevane viiavabadus, käid korra teises riigis ära ja saad jälle 30 päeva vabalt olla). Ja kust meie juba Vietnami poole lendame.

Lihtsalt siia vahele üks ilus ja ülimaitsev smuutikauss.

Ka meie suundusime ühel päeval koos laudade ja Wayani juhatusel laineid püüdma. Kiire koolitus kuival maal ära kuulatud ja ka mõned korrad kuiva trenni tehtud, suundusime lainetesse. Kiirelt sai selgeks, et füüsiline vorm peab korras olema. Käed olid kiirelt kui käterätid ja kaldalt tundunud mõnus lainetes hullamine asendus kõva
pingutusega. Tahtejõu abil olime vees lausa 45 minutit ja enamuse ajast kuulsime instruktorite hüüdeid stiilis: “Sõua, sõua, sõua!” ja “Kiiremini, kiiremini, kiiremini!” Olime enda üle väga uhked, et kohe esimesel surfitunnil lauale püsti ja lainesõitu nautida saime. Ka instruktorid ei olnud kiitusega kitsid. Minna püsis vees kauem vastu
kui mina. Au ja kiitus!

Esimene lainesõit. Emotsioonid olid laes!!! Kindlasti tuli kasuks purjelaua ja lumelaua sõiduoskus.

Isegi Taavi sai püsti ja kimas laiest alla.

Tema oli ka see, kes ühel järgnevatest päevadest laua rentis ja üksi lainetesse suundus. Mina jäin kaldale fotograafiks.

Üksinda sain aru, et instruktor esimesel korral minu lükkamisega oli ikka kõvasti abiks, omal jõul laine peale sõuda oli ikka väga suur pingutus!

Korralikud lainesurfi pildid saime siiski kohaliku abiga, kes sellest omale sissetuleku allika on teinud. Oma ööbimist pikendasime Salty Shakas esialgse kahe öö pealt nädalani, kuna koht ja inimesed sobisid vägagi hästi! Nautisime puhkust puhkusest, ilm soosis seda samuti! Üle viie minuti ei õnnestunud higistamata päikese käes olla. Erinevalt põhja-Balist kus oli mägine ja kõrgemal oli temperatuur kohati isegi jahedavõitu. Samuti ei saanud me Canggus kordagi vihma. Nautisime oma mugavat konditsioneeriga hütti ja mõnusat basseini, palju sai raamuatuid loetud ja mõtteid mõlgutatud. Näiteks oli tore mõelda, kuidas ikka aega ja juhus meie eludega mängib. Valisime majutuskohta ja tegelikult ka piirkonda lõuna Balil üsnagi pikalt ja hoolikalt. Nii mõnigi koht oli välja valitud ja Salty Shakase bungalow’d ei olnud üldsegi esikohal. Kuid lõpuks, ilmselt siis, mingi südamehääl käskis just selle valida, kuigi otsustasime bungalow broneerida siiski esialgu vaid kaheks ööks ja ütlesime endale, et kui meeldib siis pikendame ja nii me pikendasimegi kokku 4 korda. Ja nüüd kuidas tänu sellele me avastasime enda jaoks lainesurfi ja imetoredad sõbrad, kellega koos uued plaanidki soolas. Lahe, kuidas üks täielikult juhuslik valik viib uute võimaluste ja inimesteni.
Kuivõrd hommikusöögiks olid tasuta toastid olemas, siis õhtusöögi tegime tavaliselt väljas. Ühel korral otsustasime end peale päeva basseini ääres natuke liigutada ja jalutada välja otsitud taimetoidurestorani. Jala liikumine peatänavast eemal on paras väljakutse, sest kõnniteid ei eksisteeri ja liiklus hullumeelne. Kohalikke jala liikumas ei näe. Ehk ainult siis, kui nad naabrile külla lähevad. Jõudes sihtpunkti, saime aru, et sellel päeval on restoran suletud. No mis seal siis ikka, keerasime otsa ümber ja liikusime juba pimedas kodu poole kui üsna ootamatult otsustasime proovida tänavatoitu. Meie “restoraniks” osutus ühe ehitusplatsi ees paiknev ratastel käru, mille taga askeldas kohalik noormees. Ümbruskondsetele annavad sellised ratastel pop-up kohvikud endast teada suurt kellukest kolistades. Antud söögikoha menüüs oli Bakso ja Bakso. Otsustasime Bakso kasuks. 🙂 Kehakeeles ja ühe kohaliku abiga tellimus edastatud, nägime kuidas meie õhtusöök väikesesse kilekotti kokku tõsteti ja meile näpu vahele anti. Kogu elamus läks maksma 15 ruupiat ehk tiba alla euro. Koju jõudes valasime söögi pidulikult kaussi ja asusime asja kallale. Meie bakso koosnes tugevalt tsilliga vürtsitatud leemest, paarist suurest lihapallist ja riisinuudlitest. Mina võtsin paar lusikatäit ja mulle piisas. Minna nautis leent ja lihapallid said omale läheduses askeldavad tänavakoerad.

Peale nädalat Canggus suundusime kaheks ööks tagasi Ubudi, ööbimiskohaks oli esmasel külastusel palju sekeldusi tekitanud hotell.

Seekord sujus kõik suurepäraselt ning saime Ubudis juba tuttavaid radu avastada. Lubasime endale massaasi ja pugisime kõhud korralikult täis, juba meile tuttavas vegan buffees.
Ubudis proovisime ka esmakordselt ära raftingu. Kuna Airbnb pakub lisaks majutusele ka ‘experience’e (kogemusi) ja oli meile meie lojaalsuse hindamiseks saatnud 22 eurose kupongi, otsustasimegi, et valime kogemuseks raftingu, mille eest tänu kupongile maksime kokku ca 20 eurot (hinna sees ka lõuna). Raftingut Ubudis pakuvad aga kõik turismiasutused. Mis tähendab, et paate on palju ja kliente ka puudu ei jää.. Jõgi oli küll rahvast täis aga kogemus oli siiski vapustav.. Kuigi meile ei meeldi need turismi tuurid siis see jõetuur oli siiski seda väärt. Vaated, mida ilma tuurita kunagi ei näeks. Samuti oli väga lõbus väikestest jõekärestikest alla sõuda. Jäime kogemusega igati rahule!

Jõgi asus sügaval orus, rohelus ulatus mitmete meetrite kõrgusele.

Jõevool oli väga tugev, tükk tegemist oli ühekoha peal püsida.

Peatus kose juures ja ainuke pilt reisil meist koos. 😀

Teine vahva ja uus kogemus Ubudis oli SPA’s käik. Saime soovituse Canggus viibides ühelt neiult kes samuti Salty Shakas ööbis. Neiu kirjeldas SPA kompleksi väga elevalt ja tõesti, veendusime ka ise kui kifti kohaga tegu oli. Olime küll väga skeptilised sauna mineku osas, kuna niigi ju on koguaeg palav ja tahaks ainult külmas vees olla siis kuidas me veel sauna lähme?! Aga ära sa ütle, väga mõnus oli! Saunas sai isegi vihelda, tõsiküll kase okste asemel eukalüptiga. Ja väga kodune, sest tegu oli venelaste tehtud kohaga ja meid ümbritsesid 98% venelasi, nagu mõnes Eesti SPAski! 🙂 Aga ümbruskond ja atmosfäär oli loomulikult täiesti teine. SPA asus Ubudi linnast veidi eemal täielikus dšunglis. Rolleri pidi jätma paarsada meetrit enne maha. Liikusime mööda kohalikest, kes ennast jões pesid. Sisse astudes olime muidugi lummatud. Keset dšunglit, vinge kompleks, kus kohal ka DJ, kes just täpselt õiget muusikat mängis. Erinevad istumis/lebotamis kohad, kiiged, tiigid kaladega, pisikesed jahedavee kümblustiigid mis kaetud lilleõitega, palmid, valgustused ja ürdi tee – joo palju tahad ja kui pimdaks läks süüdati ka lõke! Tegu oli tõesti maagilise kohaga, nagu neiu kes seda meile soovitas ka kirjeldas. Koha nimi on Bali Dacha, kes Balile plaanib minna siis kindlasti käi läbi. (Aa ja inimestele tänavalt on see avatud vaid pühapäeviti, sissepääs a’ 150000 ehk 9 euri).

Spas sai enda nahka ka kohaliku kohvi ja soolaga koorida.

Kuna selgus, et rollerit varem tagastades me raha tagasi ei saa, siis liikusime sellega veel ka Denpasari. Seal ootas meid ees väga mõnus hotell, mille suureks boonuseks oli vaikne asukoht, muidu nii lärmakas pealinnas. Suur Bassein tegi sellest ideaalse viimase peatuspaiga Balil.

Kuigi seal valdustes oli majakesi ja tubasid päris mitu, asus meie tuba sellises villas. Selles villas oli lisaks meie toale veel vaid üks tuba, pluss selline ilus elutuba jagamiseks.

Vaade uksest meie tuppa. Magamistuba oli küll pisike, mahutas vaid voodi..

kuid magamistoast avanes uks, veel sellisesse ruumi, kus omakorda sai vannituppa.

Bassein, päeval olid ka basseini ääres mõnusad kotttoolid kus jällegi lebotada sai.

Järgmisel hommikul suundusin tagasi Ubudi, et roller tagastada. See tehtud, liikusin tagasi Denpasari rolleri tagaistmel. Kasutasin nimelt Grabi ja sain sinna kastikesse linnukese kirja, mis tähistab kohaliku rollerijuhiga liiklemist. Juht oli igati asjalik ja suuri viperusi ei esinenud.

Mingi monument Denpasaris, allosas asub kunstimuuseum.

Sanuri rand Denpasaris. Seal oli näha palju lohesurfareid.

Denpasaris olles andsime ühel päeval kiusatusele järele ja tõime omale söögiks pizzat- see maitses oi kui hästi!
Rentisime viimaseks päevaks omale hotellist rolleri ja otsustasime muuhulgas külastada Padang Padangi randa. See on väga väike, kuid ka väga ilus rannake, kuhu sissepääsuks tuleb tasuda 10000 ruupiat. Meie aga jõudsime sinna üsna hilisel ajal ja pääsesime piletiostust.

Randa pääses kalju vahelt trepist alla minnes.

pärast..päike oli juba loojunud aga järsku muutus valgus..

Istusime rannas ja mõtlesime heldinult tagasi oma Balil veedetud kuule. Lausa kahju on siit lahkuda aga pole parata, Malaisia lennuk juba ootab…

Päikesetõus, lennuk läks meil kell 7 hommikul.

Tekst: Taavi
Assistent: Minna
Illusteerinud: Minna