Peatükk Põhja-Bali

Tere armsad!
Oleme natuke vaiksed olnud, kumbalgi meil pole kirjutamis inspiratsiooni peale tulnud. Aga proovime siiski! Meil on olnud lihtsalt nii chill, palju seiklusi juhtunud pole. Oleme lihtsalt tõeliselt puhanud.
Aga alustame siis sealt kus viimane kord pooleli jäi. Ubudist rändasime edasi ida poole. Mereäärsesse sukeldujate külakesse Amedi. Majutuskoht kaheks ööks Airbnb’st varasemalt välja valitud. Tee peal saime küll taas kõvasti vihma aga enam see meid niivõrd ei muserdagi, vaid on juba harjumuspäraseks saanud. Käisime teepeal ka lõunat söömas. Loomulikult ostus valikuks kohalik, pisike warung, kus tundus et ükski turist varem sattunud polnud. Millest me seda järeldame? Naisterahvas (ilmselt omanik), kes meile Nasi Gorengi valmistas lihtsalt filmis meid praktiliselt kogu einestamise aja. Natuke ebamugav oli kaamerasilma ees süüa aga samas saime kohalikele sellega palju rõõmu valmistada, kuigi omaniku tütrel oli ilmselgelt ema pärast piinlik. Peale pikka selfie fotosessiooni näitasime tädile kaardi peal kus Eesti asub.

IMG_8160
Milline suurepärane kohvi serveerimis viis.
IMG_8163
Njämm, njämm – nasi goreng.

Seekord ööbimiskoha leidmiega viperusi ei esinenud. Ja koht oli lihtsalt super juba esimeste tundidega otsustasime, et jääme veel üheks ööks

IMG_8178
Meie tuba.
IMG_8180_Moment
Toa kaks seina olid maast laeni akendega, vaatega aeda.

Külalistemaja juhataja oli väga armas ja lahke kohalik naisterahvas Putu, põlis Amedlane kes meile soovitusi jagas kuhu minna ja mida teha. Saime ka teada, et erinevalt Ubudist, kus vihma sadas üsnagi ettearvamatutel aegadel, oli Amedis vihmal rutiin, hommikul on päike ja pealelõunal hakkab ladistama. Niisiis logelesime toas ja kui õhtu kätte jõudis oli vaja söögipoolist otsima minna. Otsustasime minna lähedalasuvasse warungi, mis asus täitsa rannas ja mida juba varem Google Mapsi pealt kaenud olin. Selle leidmisega oli juba natuke keerulisem. Esiteks pidime ületama väikese pahkluuni ulatuva järve mis meie tänavale tekkinud oli. See ületatud, nägimegi juba selle nimelist silti kuhu jõuda soovisime. See silt aga tähistas külalistemaja. Kuigi tundus, et sealt enam kuskile edasi ei pääsegi, näitasid kohalikud meile siiski suuna kätte. Järsku olime nagu juba kellegi hoovis või peaaegu toas aga kohalikud naeratasid ja tervitasid ja me liikusime enesekindlalt edasi, kuni jõudsime kitsast koridorist randa välja, nägime laudu, toole ja tuttava nimega silti.  Aga kedagi nagu otseselt toimetamas polnud ja lauad-toolid olid läbimärjad. Lõpuks tehti meile üksik laud, mis asus veidi vett pidavama katuse all, kuivaks ja toodi menüüd. Päris kuivana me sealt küll tulema ei pääsenud aga kõht täis, meel hea, kobisime oma hubasesse toakesse tagasi. Järgmine päev me ennast väga varakult üles ajada ei viitsinud, kuigi oleks pidanud, et lihtsalt kauem päikesepaistet nautida. Meie külalistemajas pakuti ka meile hommikusööki. Valisime banaanipannkoogid – imehead! Puuviljad ja kohv kuulusid samuti hommikusöögi juurde.

IMG_8185
Hiljem on Minna hakanud pannkooke meega sööma, mis on siin tavapärasem. Ohhoo, küsivad need kes teavad, kuidas Minna mett ei saa süüa. Aga siin ei ole meel mee maitset. Ilmselt on see lihtsalt kuldne suhkrusiirup 🙂

Seejärel tegime jalutuskäigu ja ujumise rannas.

IMG_8190
Amedi rand oli vulkaanilise musta liivaga, vesi oli kristallselge.
IMG_8191
Kihvt rannabaar vihma ootuses.

Peale mida otsustasime võtta rolleri, et lihtsalt ringi tiirutada. Saime aru, et niisama rolleriga ringitiirutamine ongi vist meie Bali lemmiktegevus.

IMG_8200
Meie uhke pill. Oleme kohalikelt ikka väga palju komplimente tänu oma rollule saanud.

Vurasime rolleriga nii kõrgele mäkke, kui andis minna ja nautisime vaateid. Lõputu rohelus, dzungel läbipõimunud riisipõldudega.

IMG_8204
Kohalikud lapsed mängivad võrkpalli.
IMG_8248
Täpselt sellised teed mägedes olidki.
IMG_8252
Ja sellised..
IMG_8296
Ammuuu!
IMG_8306
Kas märkad pildil inimest?
IMG_8318
Juhuslikult rolleripealt tehtud klõps, alles hiljem märkasime silti – Follow your heart, ehk järgi oma südant! Sobib meile:)

IMG_8333

Kohalikud naeratavad näod, nende hütid ja nende kanad/kuked. Kui ma muidu enamasti väldin muna söömist, kui just ei ole Ervitalt vanaema, vanaisa kanade munad või kindlasti väikese talu munad, siis siin ma väga ei muretse, sest kõik kanad tunduvad vägagi vabal pidamisel. Me siin ikka imestame kuidas naabritel kanad sassi ei lähe, sest nad liiguvad täiesti vabalt igal pool. Aga ilmselt, kui lähevadki sassi, pole sest suurt lugu.
Järgmine hommik olime omale majutuskohas kokkuleppinud privaat jooga tunni (juba kella seitsmeks). Minu jaoks nii umbes kolmas kord, Taavil esimene. Tegime õpetajale kohe selgeks, et oleme väga algajad. Saime sellest kõik koos kohe alguses hästi
aru. Aga väga mõnus hommikuvõimleine värskes õhus oli see igatahes. Maksma läks privaatne joogatund meile kokku 250 000 ruupiat ehk 15 eurot. Hommik varakult ja reipalt alustatud seadsime rattad Tirta Gangga veepalee poole. Ostsime paar kotti kalatoitu ja sisenesime paleesse. Vaade oli lummav, purskaaevud, erinevad
suursugused tiigid/basseinid. Tiikides ujuvad kõiksugu kalad. Turiste ka muidugi omajagu. Toitsime kalu ja jälgisime kuidas nad toidu pärast kaklema lähevad, tegime pilte ja istusime kiigel, et vaadet nautida.

IMG_8483
Tirtta Gangga
IMG_8430
Taavi kalu toitmas.

 

IMG_8413
Minna kalu toitmas.
IMG_8363
Vaade paleele kõrgemalt.
IMG_8356
Kalu oli seal vääga palju!

Amedis sai ka esimene arstilkäik tehtud. Ei, ei midagi hullu ei olnud, aga Taavi kurtis juba päris pikalt, et kõrv lukus ja aegajalt valutab ka. Taavi küsis Putult nõu kuhu minna.
Putul tuli meelde, et neil oli olnud kunagi sama probleemiga külaline ja andis juhised kuhu suunduda. Kohale jõudes kurtis Taavi oma muret, mille peale paluti pikali heita ja hakati kõrva erinevate vedelikega pesema. Tunne oli üsna intrigeeriv – lebada tundmatus külas, mitte just kõige puhtamas vastuvõturuumis, tundmatu kohaliku tohtri käe all ja lasta oma kõrva surkida… Kui esimese hooga küsiti ravi ja antibiootikumide eest 450 tuhat, siis peale kauplemist (jaa, isegi arstil käies tasub kaubelda!) langes hind sobivama 300 tuhande peale!
Järgmine hommik banaani pannkoogid söödud hakkasime tasapisi põhja suunas liikuma. Valisime järgmiseks sihtkohaks väikese külakese nimega Tedjakula, mis asus Amedist vaid umbes 30km kaugusel, võtsime vastu otsuse, et me väga pikki vahemaid üldse ette võtma ei hakkagi.
Otsustasime mitte majutust bronnerida ja eksperimenteerida kohapeal otsimisega. Noh, et ikka elus põnevust hoida. Otsisime ja otsisime, majutuskohti ikkagi jagus, kuigi teisi turiste küll näha polnud. Enamasti aga paistsid kõik poolluksus või luksus kuurortid olema, kus ka kedagi toimetamas ei paistnud, kellelt küsida. Lootsime küll, et äkki kaupleme omale mõnes kuurortis hea hinna välja kuna rahvast ju pole ja kõik toad tühjad. Lõpuks jõudsime taas ühe rannaäärse majutuskohani, mis väljast väga luksuslik ei paistnudki. Üks töötaja tuli ka kohe meile vastu. Ütlesime, et otsime majutuskohta ja uurisime kas saame näha ja mis hind on. Hinna kohta töötaja kohe ei osanudki midagi öelda, ütles et peab ootama kuni manager talle tagasi helistab. Ootasime siis hinda ja samal ajal hakati meile majutuskoha tuuri tegema, väravatest sisse astudes saime aru, et väga lihtne see koht ei ole. Esimene tuba nähtud arvasime, et ilmselt see meie hinnaklassi ei mahu. Näidati veel paari tuba – järjest paremaks läksid. Olime juba häälestatud, et noo siia tahaks küll jääda aga adusime ka, et ilmselt ei õnnestu. Kuna hinna ootamisega läks ikka veel aega, võisime kuurortis niisama ringi jalutada. Leidsime basseini, mis oli ikka üle ootuste vinge, piisavalt pikk ka, et kohe tõesti mõnuga ujuda. Basseini ääres veel trenni/jooga tuba erinevate abivahenditega. Proovisime küll küsida, et äkki töötaja ütleks meile vähemalt mingi umbkaudse hinna, et meil oleks aimugi, mis hinnaklassiga on tegu. Aga ei osanud ta sedagi öelda. Lõpuks sai töötaja kõne. Hind: ca 45 euri. Okei, tänasime viisakalt tema aja eest ja ütlesime, et meil kindel eelarve ja see sinna kahjuks ei mahu ja läksime taas saba sorus värava poole. Kui olime juba rolleri seljas, tuli neiu meile veel järgi, ise veel telefoni otsas ja kui kõne lõpetas pakkus, et saame veel 9 eurot alla. Aga ikkagi oli see meie öö eelarvest nii 20 euroga üle. 😀 Läksime sõbralikult lahku ja kui olime nii mõnisada metrit sõitnud hakkas muidugi kallama, nii et vähe pole. Saime kuskile poe katuse alla varju. Ja hakkasime plaani pidama.

IMG_8537.JPG
Ootamas millal vihm lõpeks..

Lõpuks otsustasime siiski hea sõbra Airbnb kasuks. Õnneks jäi vihm järgi ja hakkasime majutuskoha poole sõitma. Leidsime majutuskoha õnneks taas viperdusteta. Hosti ennast kohal polnud ja meie vastuvõtjad näitasid meile kaht erinevat tuba ja saime aru, et võime valida. Mõlemad olid mõnusad toad ja valida oli raske aga otsustasime suurema toa kasuks, noh et Taavi ikka ilusti ära mahuks. Hiljem küll selgus, et me olime maksnud siiski väiksema toa eest ja suurem tuba on kallim, aga et heaküll me võime seal olla ja ei pea juurde maksma, aga juhul kui keegi reserveerib suurema toa siis peame olema valmis kolima, olime diiliga nõus. Loomulikult keegi sinna ei tulnud ka. Majutuskoha aed oli lummav, päris mitme chillimis alaga, väikse tiigiga, kus elasid 3 kilpkonna ja nii mõnigi kala. Ja kogu see kompleks meie päralt!

IMG_8552
Meie tuba/bangalow.
IMG_8556
Köögimaja ja tiigiäärne istumiskoht.
IMG_8544
Lemmikloom.
IMG_8656
Aed, eemal paistab chillimisala.

Meie eest hoolitses üliarmas ja sõbralik kohalik tädi, kes sõnagi inglisekeelt ei osanud, aga proovis meile mõned Bahasa Indoneesia sõnad selgeks õpetada. Selleks ajaks teadsime juba kuidas tänada (Terima Kasi [thõrima kassi]). Väga vajalik sõna on ka GULA, mis tähendab suhkrut, kuna nad tahavad alati vaikimisi kohvi sisse suhkru ära panna siis oleme õppinud, et kohvi tellides tuleb alati öelda et Gulat ei pandaks, mille peale same tihti imestuse osaliseks, ja näoilme, et olete ikka kindlad, kes joob kohvi ilma suhkruta?

IMG_8538
Õhtusöök Tejakula kohalikus Warungis, kus saime taas fotosessiooni kohalikega läbi viia.

Järgmine päev läksime lähedalasuvat koske avastama. See oli tore elamus, kuigi tasuta ühtegi vaatamisväärsust ja loodusnähtust siin vaatama ei pääse. Aga tore oli, et peale meie selle kose juures ühtegi hingelist ei olnud. Ujuda seal ei saanud aga see eest sai nautida kose massaaži, mis oli ikka väga mõnus. Chillisime seal natuke ja hakkasime tagasi jalutama.

 

IMG_8575
Esimene koske elamus Balil.
IMG_8581
Olime ikka tükk aega lummatud.
IMG_8587
Võiks öelda, et vist parim massaaž mis Balil saadud.

Selleks päevaks olid päevatoimetused tehtud ja võis oma mõnusasse lebotamis aeda raamatut lugema minna. Mina olen tänaseks lugenud läbi vist neli raamatut ja viies on poole peal. Koju jõudes oli meie aiakest ja kööki koristamas üks armas kohalik plika – nii 6 või 7 aastane äkki. Algul väga tagasihoidlik ja häbelik plikatirts hakkas tasapisi meie külje alla imbuma. Näitasin talle pilti Miast ja kiirelt otsides kuidas Indoneesia keeles on õde, sain talle selgeks teha, kes Mia on. Purssisin ka küsimuse, mis su nimi on? Tal oli väga ilus aga paraku nii keeruline nimi, et aru sellest ma suurt ei saanud. Õnneks pärast kirjutas ta selle mulle märkmikusse. Minu märkmik on nüüd samuti tema joonistusi täis, sest loomulikult oli vaja iga detaili joonistamise jaoks puhas leht ette võtta. Niisiis chillisimegi selle kohaliku plikaga terve päeva.IMG_8598

IMG_8651
Pidin talle ka väikesed patsid punuma.

Tedjakulast järgmine sihtkoht oli Lovina. Seal kohtas juba rohkem turiste, kuigi Lovina ainuke tegevus ja vaatamisväärsus on delfiinide vaatamise tuur. Otsus seda tuuri mitte teha tuli meil kiirelt. Kümned mootorpaadid delfiinide keskel ei tundunud meile just delfiinide jaoks mõnus olevat. Ja no ei tõmba meid need 10 turistiga paadisistumise tuurid, loomulikult kallis ka. Õnneks olime taas leidnud väga mõnusa majutusasutuse,
kus sai taas basseini ääres logeleda ja lõõgastuda.

IMG_8760
Vaade meie toa uksest riisipõllule, kus kohalikud alates kella kuuest hommikul kuni pimedani VÄGA häälekalt linde ära ajasid.
IMG_8763
Vaade tuppa.
IMG_8764
Taavi jälle logeleb.
IMG_8769
Minnale väga meeldivad basseinid.

Lähedal asus ka mitu koske, mida siin avastamas käisime. Üks nendest oli nagu veepark, sai erineva kõrgusega koskedest alla liugu lasta ja erinevatelt kõrgustest alla jõkke hüpata, aga et seda kõike teha tuli maksta 150000 (9€), isegi ujuma ei tohtinud seal niisama minna. Otsustasime seda mitte maksta ja niisama ringi jalutada, sest tegu oli tõeliselt ilusa kosekompleksiga. Ning tore oli teisi hüppamas vaadata.

IMG_8672
Kosk 1 ja 2.

IMG_8697

IMG_8681
Kosk 3. Sellest kosest lasti ka liugu.

IMG_8708

IMG_8723
Kosk 4. Neid oli seal veel. Selle konkreetse kose all oli täielikult keelatud ujuda, sest tegu on pühaveega.

Järgmine hommik plaanisime vaatama minna Bali kõige kõrgemat koske (80m). Lugesime, et sinna tasub minna hommikul vara, enne kaheksat peaks käidud olema. Kell kaheksa hakkavad kogunema kõiksugu ärihaid, kes sul mütsi üle kõrvade tahavad tõmmata. Suutsime lõpuks ennast kell pool kuus maast lahti ajada ja peale kuut saime liikuma. Juba sõit sinna oli lahe kogemus, hoolimata varajasest kellaajast olid kohalikud kõik juba väga asjalikud, muudkui sagisid ringi. Sõidsime mööda kihvte väikseid tänavaid ja ammutasime kõikide meeltega ümbruskonda endasse. Hakates kosele lähemale jõudma, hakkasid juba mitu kosekülastajatele mõeldud parklat paistma. Aga Taavi oli lugenud, et roller tasub maha jätta nii hilja kui võimalik. Niisiis läksime muudkui edasi. Kui lõpuks tee juba nii kitsaks ja järsuks muutus ja selja taha jäävad kohalikud midagi hüüdma hakkasid, ütlesin ma Taavile, et ma küll ei usu et see tee rolleriga sõitmiseks on, et see ikka jalatee. Taavi aga ei jätnud jonni, et no ma ju lugesin, et roller nii hilja maha jätta kui võimalik ja siit on ju võimalik sõita. (Edasi oli tõesti pidurid põhjas võimalik sõita aga tagasi???). Lõpuks, kui nö ametliku piletikioskini jõudsime, kus samuti veel kedagi ei olnud, otsustasime rolleri lõpuks maha jätta. Kõndinud 2 minutit vaateplatvormini tunnistas Taavi, et oih jah, see kus ta luges, et rolleriga nii kaua edasi minna kui saab – sealt pidi veel 10 minutit vaateplatvormini jalutama…. Kuna kell hakkas ohtlikult kaheksale  lähenema ja me olime ilmselgelt rolleriga liiga kaugel, otsustasime kose vaateid nautidagi ainult vaateplatvormilt ja mitte trepi matka alla ette võtta.

IMG_8738
Hommikune valgus ja kaks pikka, võimast koske.
IMG_8741
Sekumpul waterfalls.

Hingasime ümbrukonda veel natuke aega endasse ja panime padavai minema, enne kui veel keegi avastab, et võiks trahvida meid või midagi. Padavai minekust muidugi välja midagi ei tulnud, sest rollerit tuli tuldud teed mööda käekõrval üles vedada….Seikluse nimel kõigeks valmis!

IMG_8750.JPG
Kose juures käidud ja päev varakult alustatud tuli taas hakata asju pakkima. Käes oli aeg sisemaale suunduda. Munduk ootab.
Teekond Mundukisse oli taaskord imeline. Kuigi raske, mitmeid kilomeetreid üles mäkke. Aga vaated olid võrratud, mingi hetk tundus, et nii nüüd hakkab sadama,
tõmbasime ruttu oma kiled selga ja sadu oligi läbi. Munduk oli tore väike mägikülake, kus oli näha, et turiste käib, sest külalistemaju ja turistidele suunatud söögikohti oli omajagu, kuid ilmselt madalhooaja tõttu nägime me vaid ükskikuid.

IMG_8964
Munduk oli armas järveäärne mägikülake. Siin seistes vaatasime, et oleks nagu Viljandisse sattunud.
IMG_8995
Munduk või Viljandi?

Mundukis sai taas külastatud koskesid, kuid kuna seal ümbruskonnas oli neid päris mitu, hakkasime juba valima. Olime selleks ajaks järeldanud, et kuigi kosed on väga võimsad, ilusad ja hüpnotiseerivad siis kosk on ikkagi ju kosk.

IMG_8824
IMG_8826
Kuid viimane kosk mida külastasime oli jälle ahhetama panev, seal oli ka ümbruskonnaga natuke rohkem vaeva nähtud, kuigi trepp mis sinnani viis oli lipp lipi peal ja lapp lapi peal, siis koha peal väikesed puidust sillakesed ja pingikesed andsid ümbrusele palju juurde. Samuti sai looduslikus basseinis ennast peale trepimatka jahutada.

IMG_8954
Trepp?

IMG_8947
Mundukis sai ka lõpuks otsustatud kuhu edasi suunduda, teadsime, et lõuna poole me väga minna ei tahaks, kuna see on super turistikas AGA..
Kuna me siiski soovime ka surfi ära proovida ja lõunarannik on parim koht selle tegemiseks. Samuti on lõunarannik ranna poolest ilusam. Niisiis edasi ootas meid surfilinn Canggu! Canggust juba järgmises peatükis. Proovime Peatükk Cangguga natuke kärmemad olla.

IMG_8974
Viimasel õhtul Mundukis saime aru, et on lootust üle pika aja päikeseloojangut näha, lootsime selle ühildada õhtusöögiga, sellest samast kohast juba ära sõites, kuna saime teada, et seal süüa ei pakuta, otsustasime siiski ringi keerata, sest saime aru, et paremat paika päikeseloojangu nautimiseks ei leia. Läksime tagasi ja suutsime Indoneesia keeles tellida omale kohvi ilma suhkruta.

Tekst: Minna
Assistent: Taavi
Kujundus: Minna

Osa 2: Bali, Peatükk Ubud

Niisiis, olime teel uude riiki oma Kagu-Aasia ringreisil. Olles veel Palawani saarel võisime endile tunnustavalt õlale patsutada. Olime Aasias esimese kuu kahekesi hakkama saanud!
Otsustasime check-in´i teha  lennufirma teenindaja abiga kuna vajaminev äpp oli muutunud peale uuenduste tegemist üliaeglaseks. Enne kui ülihoolas töötaja meile vajalikud paberid ulatas, küsis ta meilt Balilt äralennu osas. See ette näidatud, järgnes küsimus viisade kohta. Meie vastust kuuldes, et meil ei ole viisat vaja, kuna läheme vähem kui kolmekümneks päevaks, hakkas ta päevi lugema. Õnneks saime seejärel mõlema lennu jaoks vajaminevad pardakaardid kätte ja võisime muretult  lennukit ootama jääda. Kolme ja poole tunnine lend Manilast Balile kulges üksteise najal magades ja ebamugavaid asendeid vahetades. Juba enne, kui olime õhkutõusuks hoovõttu alustanud, magasime. Vahepeal unesegaselt silmi avades, ei teadnud me kumbki, kaua lennanud oleme. Suutsime siiski umbes kolmveerand tundi enne maandumist oma silmad püsivalt avada ja hakata kohanema mõttega Balile jõudmisest. Avastasime enda ees olevast istmetaskust ka kaks ankeeti, mis vajasid täitmist. Nimed-rahvused kirjas ja kinnitus illegaalsete asjade saarele mittetoomisest antud, võisime aknast Balit imetleda. Denpasari lennujaamas saime imelihtsalt miljonäriks – vaja oli vaid 50 eurot ja 1000 filipiini peesot. Indoneesia ruupia ei ole valuutade osas just tugevamate killast. Ühe euro eest saime 15900 ruupiat, mis oli veel kehvasti saadud, kuna lennujaamas ei ole vahetuskurss kuigi hea. Õnneks teadsime seda.

IMG_8135
Kes tahab saada miljonäriks? See mingu Balile 1 miljon ruupiat -võrdub 61 eurot.

Viisatempel löödi passi ilma suurema poleemikata ja eelpool mainitud ankeet rändas väga rutiinse ja mitte ühtegi sõna ütleva ametniku kätte, kes neid apaatselt üksteise otsa ladus. Juba enne kui lennujaama terminalist välja saime, kostusid kõige aktiivsemate “taksojuhtide” hüüded – Täksi, Täksi!!?? Samal ajal püüdsid nad veel kätega rooli keeramist imiteerida. Nurga tagant paistsid ainult sohvrite pead ja nende silmad otsisid meeleheitlikult saabuvate reisijatega kontakti. Füüsiline  sisenemine terminali oli neile ilmselgelt keelatud, kuid märkamatuks nad jääda ei kavatsenud. Koomiline vaatepilt. Kuna kell oli alles kaheksa hommikul, ei olnud meil kusagile kiiret. Umbes kümnele juhile eitavalt vastanud, seadsime sammud trepi poole, mis viis väljuvate lendude terminali ette. Olime asjaga sedavõrd kursis, et kõige targem on leida omale Blue Bird´i nimeline takso. Oht seisnes vaid ametliku Blue Bird´i äratundmises, sest leiduvat vägagi sarnase välimuse ja nimega taksosid, kes küsivat mitmekordset hinda. Teadsime, et ametlikule ootepostile seda firmat, Balil valitseva taksomaffia tõttu, ei lasta. Küll aga võivad nad kliente lennujaama tuua. Alles väljuvate lendude terminalini jõudes saime nautida suhtelist rahu ja imetleda lennujaama arhitektuurilist väärtust.

IMG_8070
Paraku ainuke pilt Denpasari ilusast lennujaama arhitektuurist. Aga mingi aimu ehk annab.

Silmates kümne minuti möödudes sobiliku välimusega taksot, ootasime kuni saabuv klient oli oma arve tasunud ja küsisime luba peale istumiseks. Juht viipas käega nõusolevalt, kuigi tehniliselt ta ei tohiks sealt kliente peale võtta. Sisenedes veendusime kiirelt, et valitud takso on just see, mida otsisime. Taksomeeter läks kohe käima (mis Aasias on väga hea märk, sest leidub juhte, kes lukustavad kohalejõudes uksed ja enne välja ei lase, kui sa neile just nii palju raha välja ei käi, kui nemad nõuavad) ja ka juht oli igati viisakas. Sõidualustamise tasu oli 6500 ja sõidukilomeeter 7000 ruupiat.

IMG_8075.JPG
Mõni aeg enne kohalejõudmist, oli taksomeetril juba selline summa ees.

Nullidega harjumine võttis veel aega. Rääkisime, kust tuleme ja kuhu soovime minna ning kurtsime muret, et meil veel kohalikku SIM-kaarti ei ole. Selle mure lahendasime jooksvalt tee peal, kui taksojuht ka ise poodniku juurde kaasa tuli ja tõlgiks oli. Ostsime kuu aega kehtiva, parima leviga SIM-kaardi, kus peal 7,5G internetti ja 25min kõnesid. Kuuldused, et alates kevadest on vaja kõik uued SIM-kaardid ametlikus esinduses registreerida, osutusid mittevajalikeks. Siiani toimib kõik viperusteta. Olime kuulnud, et Denpasar on üks suur inimdzungel, kust tasub kiirelt lahkuda. Ei tea, kas asi oli Manilast saadud kogemuses, kuid meile tundus Denpasar igati korralik ja huvipakkuv suurlinn. Hiljem ka lugedes Lonely Planeti artiklit kohtadest mida külastada, kui turistilõksud pinget ei paku, otsustasime, et viimased kolm päeva Balil veedame just seal.
Peale tunniajast sõitu jõudsime Ubudi. Ööbimiskohta minekuks oli veel kell varajane, seega otsustasime esimesse kohvikusse sisse hüpata ja aega parajaks teha. Tellisime jääkohvid ja kuulsa banaani pannkoogi ning võileiva, mis kõik maitsesid oivaliselt. Magustoiduks veel jäätisekokteil. Arve 85000. Hiljem saime teada, et ega väga palju kallimat kohvi ei saagi Ubudis tellida. Hilisemad kogemused näitasid, et kohalik Bali kohv maksab 5 tuhat ruupiat ja maitseb igati okeilt. Siin maksime jäise cappuccino eest 25 tuhat. Kiirelt sai ka selgeks, et kohalikud, kes räägivad ingise keelt, teevad seda omamoodi. Nad räägivad nö katkist inglise keelt, kus hääldused ja sõnad ise tihtipeale on meile vägagi harjumatud. Ka linnapildis oli esialgu harjumatult palju silte, mille sisust oli küll võimalik aru saada, kuid millede grammatiline pool jättis tugevalt soovida. Kohvikust liikusime supermarketi kaudu kesklinna poole.

IMG_8078
Esimene jalutuskäik Ubudi linnavahel.

Olime liikunud viis minutit, kui avastasime, et oleme Google Mapsi järgi täpselt meie ööbimiskoha ees. Otsustasime minna küsima, kas saame oma seljakotid juba sinna jätta, kuigi ametliku check-in´ini oli veel ca neli tundi aega. Rääkisime oma mure esimesele naistöötajale, keda nägime. Tema inglise keelt ei osanud ja kutsus järgmise töötaja. Kordasime juttu, mille peale meid toa poole juhatati ja nii muuseas meie visiidi pikkuse kohta uuriti. Tuppa jõudes küsiti kas ka tervitusjooki soovime – saades teada, et õlut pole, loobusime.. Peale kiiret pilku toale, tundus see natuke parem, kui see mida olime oodanud. Igati tore avastus. Pakkusin välja, et hangin ise meile linna pealt tervitusjoogid, seni kuni Minna basseinis end jahutab. Kohmitsesime veel natuke toas, kuni Minna kerge huumoriga küsis: ” Äkki see ikka ei ole õige koht?” Küsisin imestunult vastu: “Mismõttes?” Hakkasime siis detailsemalt asja uurima – telekas, mida ei peaks olema, uhkem tuba kui piltidel, rõdu, millelt vaade oli teistsugune jne, jne. Omavahel asja arutades tulime paljude variantide peale, mis seda kõike seletaks- äkki olid pildid teised?, võibolla oli meile mõeldud mõni teine tuba aga töötajad andsid meile lihtsalt teise toa?, koha nimi oli ju õige! Pealegi juhatati meid tuppa peale seda, kui olime seletanud, et meil on broneering läbi Airbnb. Kuid kahtluseuss näris meid sellegipoolest. Peale elavat diskussiooni, kus me ei suutnud otsustada kes ja kas üldse peaks minema tagasi retseptsiooni, et segadusse selgust tuua, suundusime kompromissi märgiks kahekesi tagasi sissepääsu juurde. Oma kahtlusi ebalevalt selgitades olime ootusärevad, kui ilmus välja töötaja, keda me varem ei näinud. Ja oh üllatust – tuligi välja, et oleme vales kohas…
Praegusest asukohast mitte väga kaugel asus täpselt sama nimega majutuskoht. Olime kärmed vabandama, tõime oma kotid toast alla ja suundusime saba sorus väljapääsu suunas, endil segaduses naeratused näol. Oli raske lahkuda kohast, mis nii ilus ja mugav tundus, kuid samas oli meil hea meel, et asjasse selgust tõime. Huvitav, palju arve oleks olnud peale plaanitud nelja ööd? Igatahes liikusime reipal sammul uue aga juba tuttava nimega hosteli poole. Kohale jõudes juhatati meid tuppa, mis nägi välja  tuhmim ja tolmusem kui eelmine aga selle eest olime selle õigsuses kindlad.

IMG_8110
Sissepääs oli igatahes uhke ka õiges kohas.

IMG_8102

IMG_8153
Meie tuba. Segamini nagu ikka..
IMG_8154
Duširuum oli õiges kohas küll kiftim, see asus õues!

Lõõgastusime basseini ääres ja saime rõõmsalt viimase paari tunni sündmuste üle naerda.

IMG_8080
Bassein oli küll asjaette.

Õhtuks lubasime omale lähedalasuvast Warungist, selline nimi on enamustel Bali söögikohtadel (tähendab see väikest pereaäri), suure searibi ja kartulitambi prae. Kõrvale ämbritäis õlut, sõna otseses mõttes. Ämbris oli küll ohtrasti jääd aga ka viis pudelit õlut. Korraga ostes on veelgi soodsam!
Järgnevatel päevadel avastasime Ubudi ja nautisime melu. Vahetasime ka omale ruupiaid juurde ja huvitaval kombel kukkus kurss iga päevaga kui seal olime – kõrghooaeg läheneb. Tutvusime ka ühega mitmest suurest muuseumist, kus eksponeeriti nii praegusaja kui ka varasemate indoneesia kunstnike töid.

IMG_1090
Kohalik kunst on väga intensiivne ja seega väga huvitav aga ka väsitav vaadata.
IMG_1093
Minna vaatab suu ammuli Indoneesia kunsti.

Lisaks erinevatele muuseumihoonetele asus samal territooriumil  kõrgema klassi hotell, mitu ilusat parki, restoranid ja ka riisipõld.

IMG_8128
Väike osa kuurort-muuseumi pargist/aiast. Paremal näha osaliselt riisipõldu.

Meile jättis indoneesia kultuur väga sügava mulje. Tore fakt oli ka see, et saja tuhandeses piletihinnas sisaldus tasuta kohv vägagi ilusas restoranis.
Ringi liikusime jala, kuivõrd linn oli üsnagi väike ja kõndides jagus avastamisrõõmu rohkem.

IMG_8133
Bali on huvitavaid kujukesi ja uhkeid väravaid täis, kõigil paraku paganlik tähendus.

See aga tähendas omakorda kõigile taksoteenust pakkuvatele härradele eitavalt vastamist – neid oli igal pool ja kui esimesele pakkumisele “ei” vastata, siis järnes kohe küsimus, et võibolla homme? Taas oli vastuseks “ei”, millele järnes uus küsimus: aga ülehomme? seepeale tavaliselt juba naersime ja kõndisime lihtsalt edasi.
Kuna indoneeslased on väga usklik rahvas, siis võis kõikjal näha vaimudele jäetud toitu, mis oli asetatud palmilehest alusele ning mille peale pandi suitsema viiruk. Neid asetati igalepoole, keset tänavat uste ja hoovide sissekäikude ette, spetsiaalsetele altaritele.  Tihtilugu aga olid need vaimudele jäetud ohverdused ümber aetud ja sinna poetatud riisi sõid hoopis tänaval hulkuvad loomad, kuid nendele peale astuda siiski ilus ei ole. Muuseas tänavakoeri oli Balil tunduvalt vähem kui Filipiinidel.
Massaz oli midagi, mida olime juba pikalt oodanud ning Ubud oli just õige paik nende ootuste lõpetamiseks. Seal pakuti väga hea hinnaga, väga erinevaid massaaze. Salongide ees käis ka müügitöö üsnagi hoogsalt. Esimeseks massaazi kogemuseks valisime paaridele mõeldud paketi. See sisaldas alustuseks jalavanni, seejärel sai nautida tund aega Bali massaazi koos kehakoorimisega millele järgnes piimavann. Lõpetuseks pakuti veel kanget ingveri teed. Kogu asja maksumus 350000 ruupiat ehk  21 eurot.

IMG_8104
Algus suurepärasele enesetundele.
IMG_8107
Peale pikka kaalumist sai kohalikus barber shopis  120 000 eest Taavi pealagi läikima löödud.

Ubudis olles leidsime omale uue lemmiktoidu – Nasi Goreng. Kui siiani ei olnud kumbki meist eriline riisi fänn, siis siinne rahvustoit on meie arvamust riisist kõvasti kergitanud. Nasi Goreng tähendab praetud riisi. See serveeritakse koos köögiviljade, salati, praetud kana ja praemunaga.

IMG_8113
Pole kokku lugenud mitu portsu nasi gorengi me söönud oleme aga küllalt veel saanud ei ole. See pildil olev on meie esimene ja siiamaani ka vist kõige lemmikum. Kuid õnneks sellega vist puusse panna ei saagi, kõik nasi gorengid mida söönud oleme on alati olnud väga head.

Kui selle eest meie rahas juba üle 2 euro välja käia, siis oled mingis väga peenes kohas või siis turistilõksus. Rääkides peenetest kohtadest meenub mulle, kuidas ühel õhtul end, äkistelt sadama hakanud paduvihma eest, katuse all varjasime ja üle tee asuvat baari külastada otsustasime.

IMG_8122
Vihm. Pilt muidugi tõsielu edasi ei anna. Aga lõpuks oli meie ees täielik jõgi.

Tellides kaks teed, saime mõlemad omale kannutäie Dilmah´i pakiteed ning maksime selle eest kokku 45000 ruupiat.Võrdluseks – olime pool tunnikest varem tõusnud buffee lauast, mis maksis 55000 ruupiat inimese kohta.

IMG_8119
Nämm, nämm, nämm. Üks suurimaid maitseelamusi Balil. All you can eat VEGAN buffet. Ilmselgelt sõime end üle. Hind ühele alla 4 euro.

Ubud on kindlasti turistipiirkond, kus siiski üsna väikese vaevaga on võimalik soodsamaid ja tihti peale ka huvitavamaid kohti külastada. Just sellise avastasime oma elukohale üsna lähedalt ühel hommikusöögil. Kaks kohvi, kaks värskelt valmistatud mahla, kaks Nasi Gorengi – arve koos tipiga alla viie euro! Külastasime seda kohta mitu korda, mis meie puhul on üsna erakordne.

IMG_8144
Siin meie lemmikohas (nimi oli vist Bibi Kadek) oli ka meie esimene kogemus värske mahlaga- oivaline! Hiljem aga õppisime, et värske mahla tellimine on paras õnnemäng. Enamus kohtades lisatakse mahlale palju suhkrut ja kui tellida ilma suhkruta võid saada vesise lurri.

Üks suurem seiklus oli omale järgnevateks pävadeks, mis Balil veedame, sõiduvahendi rentimine. Olles ühel päeval külastanud ametlikku rendifirmat, saime teada, et meile sobilik roller jõuab rendipunkti tagasi päeval, mil asume Ubudist teele, et saarele ring peale teha. Samal õhtul aga sattusime hosteli omanikuga rendiplaanist rääkima – loomulikult oli ta kärmelt pakkumas variant roller tema kaudu rentida. Kuuldes, et meie plaan on rentida sõiduvahend 20ks päevaks, kinnitas ta meile, et same selle soodsamalt, kui amtelikust poest. Viimasel Ubudis oleku hommikul ja kokkulepitud ajal ühe töötajaga kohtudes, selgus et läheme linna peale sobilikku rollerit otsima. Hüppasin tsikli tahaistmele ja suundusime linna. Esimeses kohas tegin proovisõidu päevinäinud rolleriga, mille võimsus meid kahte koos pagasiga kindlasti alt oleks vedanud kuigi hinnapakkumine oli hea – 700 tuhat. Enne linna suundumist kinnitas töötaja mulle, et tal on palju sõpru linna peal ja ärgu ma muretsegu, leiame kindlasti sobiva. Peale esimesest variandist loobumist hakkasime aga minu suureks üllatuseks mööda linna ringi sõitma, et leida mõni pargitud roller, mille külge oleks riputatud “rendile anda” silt. Leidsime varsti ühe ja esmalt hinna osas tingitud, küsisin võimalust proovisõiduks. Sealt tagasi jõudes kratsisin veel kukalt ja pidasin aru, sest ka selle sõiduki võimsus jättis soovida, kuigi väljanägemine ja üldine korrasolek oli juba tunduvalt parem. Hind seevastu oli juba krõbedam – 1,3 miljonit. Küsiti juba passi, et asi ära vormistada, millest peale mõttepausi keeldusin. Seepeale vanem härra, kes seda rollerit rentis solvus ja ütles torisedes, et ma vaid teen tema rolleriga lõbusõitu ja tal pole mind vaja. Peale pikemat tiirutamist leidsime kolmanda variandi – nägi välja väga hea ja oli ka piisavalt võimas, et meid mitte hätta jätta. Omanik leitud, uurisin hinna kohta ja sain vastuseks 3 miljonit…
Ei suutnud oma imestust tagasi hoida, tingisin, mis oskasin ja sain hinna lõpuks kahe miljoni peale, kuid proovisõidule ei läinudki, sest otsustasin enne käia ära ametlikus rendipunktis. Sinna jõudes saingi teada, et sobilik roller on tagasi jõudnud ja proovisõit tehtud, maksin hinnakirja alusel 1,2 miljonit ehk 60 tuhat iga päeva eest, mis teeb alla nelja euro päeva eest ja olin tehtud diiliga igati rahul. Imestasin veel tagantjärelegi, et hosteli töötaja mind mööda linna vedas ja järjest kehvematele variantidele tutvustas. Jälle õppetund, mis kulub kindlasti veel marjaks ära. Tagasi hostelisse jõudes, suundusime veel Minnaga kahekesi linna peale, et viimased toimetused enne teele asumist korda ajada.

IMG_8125
Minna tahtis omale merineitsisaba juba ammu enne, kui see cool oli.

Avastasin ehmatusega, et olen oma passi kusagile unustanud. Uskuge mind, see ei olnud kuigi mõnus tunne. Sain selle siiski hõlpsalt tagasi, sest suutsin välja mõelda, et see jäi rendipunkti. Broneerisime muuseas veel omale kaks ööd just selles villas, kuhu esimesel päeval ekslikult sisse olime jalutanud. Tuli välja, et see maksis vaid poole rohkem ehk siis, kui eelneva koha eest maksime 11 eurot öö, siis  uhkem koht oli veidi üle 20 euro ja sisaldas ka hommikusööki. Seal sai ka selgeks, et olin kogemata rolleri eest ühe päeva jagu liigselt maksnud. Loodame, et see meeletu kulutus õnnestub tagasi saada 🙂
Seejärel oligi aeg Ubudist teele asuda, et ka saare teisi linnu ja kaldaid külastada. Esimeseks sihtkohaks oli Amed. Nagu juba tavaks saanud, siis ei kulunud kaua, kui paduvihma kallama hakkas…

 

Tekst: Taavi
Illustriatsioonid: Minna

Peatükk El Nido

Hommikul hüppasime koos seljakottidega omale juba armsaks saanud rolleri selga ja võtsime suuna El Nido poole. Süsteem pagasiga liikumiseks oli meil juba käpas. Ainuke murekoht oli mõõduka hoo pealt mõnda ootamatult ette sattuvasse auku või ebatasasusse sõita. Meie kogukaal koos pagasiga oli üsna rolleri kandevõime piiril, niiet iga muhk/lohk üsnagi hästi tunda.

Blog1v
Kaunid vaated kogu tee..

Olime otsustanud El Nidole pärast pikka kaalumist ikkagi pilgu peale visata. Olime aru saanud, et see on peamine turistikas, kuhu minnakse ja seetõttu ka hinnad seal kallimad kui mujal.

Blog2v.jpg
Sisenemine El Nidosse.

Peale paaritunnist sõitu olimegi juba El Nidos. Kuigi meie majutuskohast lahutas meid veel linnulennult ca kilommeter, väitis GPS kindlal toonil, et oleme kohal! Peale omanikult nõu küsimist otsustasime rolleriga minna teed pidi, mida GPS-i arvates peaks läbima jala. Alles hiljem saime aru, et Google Mapsil rolleriga liikumiseks juhised puuduvad. Esimene vihje selles osas oli, kui läbisime kahe maja vahelise u meetri laiuse ja 30m pikkuse kitsaskoha (tänavaks seda ei saa nimetada), kuhu sisenedes tuli signaali lasta, et keegi teiselt poolt samal ajal vastu tulema ei hakkaks. Kitsas tee lõppes 90ne kraadise pöördega, niiet signaal oli hädavajalik. Olles selle edukalt läbinud, jõudsime rannateele, kus tee kulges osaliselt betoonil, osaliselt rannaliival, kuni jõudsime taas kitsa teeni. Seekord andis see tänava mõõdu välja küll – mõlemal pool teed olid majad,
sari-sarid ja ka uhked kuurortid, kus öö maksab 10000 peesot. Liiklus oli kahesuunaline ja sinna mahtusid meie üllatuseks ka trycyclid.

Blog20v
Teekond (meie majutuse poolt linnapoole minnes)
Blog19v
Vaade teekonnalt oli vapustav, nagu ikka..
Blog5v
Teekond linna poolt majutuse poole.

Kohtusime öömaja omanikuga kokkuleppitud kohas ning saime tuttavaks Claudioga, Itaaliast. Ta ise oli aastakese juba El Nidos elanud. Claudio oli vägagi abivalmis ja jagas meile kohe näpunäiteid, mida teha ja milliseid kohti külastada. Jutt läks ka paadituuride peale, mille puhul oma arvamuse välja ütlesime, mille peale Claudio noogutas kaastundlikult. Hoopis huvitavama variandina pakkus ta võimalust minna
koos temaga katamaarinaga sõitma ja külastada paiku, mis turistide silmade eest peidus. Mõte tundus ahvatlev ja leppisime kokku, et ta uuriks asja ja õhtul siis otsustame.

Blog6v
Oleme väga õnnelikud, et sattusime Airbnb’s selle majutuse otsa. Olime kõhklevad, kuna ühtegi arvustust sellel kohal polnud ja hind tundus ka apartmendi kohta liiga soodne. Meil oli ka köök, isiklik vannituba ja väike terrassike, kus sai mõnusalt hommikusööki nautida. Kuid nagu hiljem selgus oli Claudio oma pesa just alles Airbnb’sse pannud ja lasi hinna alla, et promo teha. Meilt sai ta muidugi suurepärase esimese arvustuse.
Blog7v
Parim lõunasöök.

Suundusime seejärel kesklinna, kus tänavatel kees meile juba tuttav melu ja kui esmaspilgul tundus, et arvamused liigigavast El Nidost on üle paisutatud, siis peale tunnist jalutuskäiku saime aru, et koht on täpselt selline turistikas, kus päevast päeva voorib küll kirju seltskond inimesi, kuid see seltskond vahetub väga tihti. Uus ja huvitav oligi täpslelt tund aega.

Blog8v
Päikeseloojang ja loodus üldse on El Nidos muidugi lummav.

Söögikohaks valisime iisraellase poolt omatava restorani nimega “Happiness”. Selle valikuga olime kohe tänavalt sisenedes väga rahul.Võtsime istet baarileti ees asuvatel kiikedel ja nägime lähedalt kogu restoran-baari sisekorraldust. Toiduvalikuga panime samuti täppi, kuigi kahtlen kas seal sellega üldse mööda on võimalik panna. Meie tellitud friikartulid olid käsitsi imeõhukeseks lõigatud ja maitsesid oivaliselt. Parimad, mida saanud oleme. Samuti oli väga hea ka tellitud hummus. Ning mis kõige olulisem – Palawanil proovitud kastmed on ainult mingi teise, meile veel tundamtu, skaala järgi hinnatavad. Olgu selleks hot sauce v magushapu v mõni muu kaste, kõik olid keelt alla viivad.

Blog11v
Viis keele alla.. Käsitsi lõigatud ekstra õhukesed ja ekstra crispyd friikad, suurepärase mingi ketsupilaadse kastmega. Hummus, vürtsika tomatikastme, grillitud baklašaani, kikerherneste ja kalakebabiga + pita sai. Njämmnjämmnjämm.
Blog10v
Minna tundis ennast puudutatuna ja barmanil oli ilmselgelt naljakas.. Tõlge: Kokk peab mõtlema nagu teadlane, organiseerima nagu raamatupidaja, inspireerima ja motiveerima nagu sõdalane, liikuma nagu tippsportlane, serveerima nagu kunstnik ja süüa tegema nagu vanaema.
Blog9v
Toredad tänavad.

Hiljem külastatud rannabaar sellist emotsiooni ei pakkunud, kuigi otseselt millegi üle nuriseda ka ei olnud. Seal olles saime teada, et meie homne plaan katamaraaniga kohalikke saari avastada on teoks saamas ja Claudio on meiega hea meelega nõus kaasa tulema!
Hommikul liikusimegi kolmekesi rolleritega, Claudio juhatusel, katamaraanisõidu poole.

Blog12v
Katamaraanid reas, tüünel merel.

Kohale jõudes selgus aga kurb tõsiasi, et tuult ei olnud olemaski – niisiis läksime ja uputasime oma mured väga heasse espressose ja pidasime edasist plaani, mida päevaga peale hakata. Claudio pakkus välja, et viib meid El Nidost põhja poole tuurile – mis meil selle vastu sai olla. Esimeseks peatuseks sai peale 40 km-i läbimst vaateplatvorm, kus Claudio meile pajatas, et ta oli pikalt otsinud kohta, kuhu investeerdia ning selle käigus iseseisvalt väga palju El Nido ümbrust avastanud. Blog21v.jpgKuulsime, et lõpuks soetas ta hektari maad meie ööbimiskoha lähedusse ning ehitab sinna kohalike abiga bambusest bungalot. Claudio kogemust oli näha, kui jõudsime esimesse sihtpunkti- meie käsutuses oli turistivaba rand ning selle ääres asuv baar,
mis ühtlasi pakkus ka majutust. Ideaalne paik linnakärast eemal olla ja vaikust nautida.

Blog13v
Privaatne rannabaar. Pildil ka Claudio.
Blog14v
Vaade baarist.

Sõime seal ettetellitud kookoskastmes kanaroa ning jätkasime teekonda. Järgmises maalilises rannas kohtas Claudio kaasmaalast, keda ta polnud küll ammu näinud, kuid kes ööbis täpselt kõrvalkrundil sellele, mida Claudio oli pikalt osta üritanud. Ehtitaallaslikud tervitused vahetatud, saime meiegi sõbraga tuttavaks. Antonio oli neljandat aastat teel olev, parmupilli ja Maroko muusikat tegev itaallasest nomaad, kes nautis looduse rüpes elamist ja rääkis meile innukalt, kui mõnus see kõik on. Viimane peatus enne tagasi suundumist oli luksuskuurort, kus lubasime omale kõik ühed kokteilid ja rääkisime, kuidas elu nautima peab.

Blog15v
Sissepääs kuurortisse.
Blog16v
Kuurorti baar.
Blog17v
Vaade baarist.

Me ei oleks omapäi kindlasti kõiki neid suurepäraseid kohti avastanud ja seetõttu olime Claudiole selle päeva eest väga tänulikud. See õlgadeni ulatuvate lokkidega gigolo, oli meie sõbraks saanud.
Õhtusel jalutuskäigul nägime veel Antoniot ühes baaris musitseerimas. Ja ostsime tänava pealesest bruksikioskist kõige parem vegan burgeri maailmas. Kuulsime samuti, et El Nidol on kõik paadituurid järgmiseks neljaks päevaks tühistatud, kuna oli oodata tugevat tuult, vihma ja taifuuni. Pidasime omakeskis plaani, et kui võimalik, siis jääme plaanitust
päevakese jagu kauemaks, et mitte paduvihma käes sõita- Claudiole ei valmistanud meie soov mingit muret. Hommikul ärgates otsustasime siiski peale pikka kaalumist teele asuda, kuna vihma ei sadanud ja ilm oli mõnusalt jahe. Claudiole kõike head soovitud, asusime teele San Vicente poole.

Blog4v
Kohalike hütielamud.

Kuiva ilma saime nautida tunnikese, siis hakkasid vihmahood meie sõitu segama. Jõudes poolele teele, otsustasime teha lõunapausi meile juba varasemalt hinge pugenud Taytays.Vaatamata vihmakeepidele, läbimärgadena söögikohta jõudnud, saime taaskord meeldiva teeninduse ja hea söögi osaliseks. Väljas kallas üsna lakkamatult. Tellisime veel ilma parandamiseks ühed friikartulid ja asusime uuesti teele, kui vihm oli järele jäänud. Ees ootas ekstreemne katsumus. Üsna pea jäime taas vihma kätte ning kui minna oli jäänud veel ca 15 km, keerasime ka peateelt kõrvale ning siis alles seiklused algasid. Olime jõudnud kruusateele, kus suurte kivide ja mägise maastiku tõttu oli meie sõidukiiruseks 10 km/h. Hetkeline rõõmustamine betoneeritud tee üle, asendus peatselt kerge paanikaga, kui läbisime oma väikese rolleriga 30 cm paksust, vihmast läbi imbunud, pehmet porimülgast. Möödasõitjatelt kinnitust saanuna, et soovitud sihtkohta viib vaid see tee ja kartes seisma jäädes kinni jääda, tulid abiks Taavi pikad jalad, mis rollerile stabiilsust ja jõudu lisasid. Õnneks oli kirjeldatud lõik vaid u 500m pikkune, kuid jäi see-eest vägagi hästi meelde. Vihm aina tugenves. Mingil hetkel sai otsa ka meie Gps-iks olnud Minna telefoni aku ning viimased kilomeetrid kulgesid tunde järgi liikumises ja kohalikelt juhiseid küsides. Nähtavus võis olla maksimaalselt 10 meetrit.
Lõpuks märjast ja tuulest kangetena kohale jõudes, tervitati meid paradiisi. Teades küll, et koht on ilus, oli emotsioon paradiisist üsna kaugel. Olime mõlemad ühe sõõmu kanget rummi oma teekonna eest ära teeninud, kuid nagu välja tuli, siis seda antud asutus ei müünud. Alkoholist oli pakkuda vaid jääkülma õlut. Lõpuks oma tuppa jõudnuna ja kuivad riided selga saanuna, lakkas ka vihm. Saime alles siis aru, et tegelikult
olime saabunud vägagi lahedasse paika. Juba tuppa jõudmiseks oli vaja kasutada parve, nimelt oli söögiala ja maja vahel jõgi. Parve sikutas jõe mõlemale kaldale kinnitatud nöörist kohalik asjapulk, kes oli vägagi jutukas ja tore. Koht ise asus Palawani saare kõige pikema ranna ääres, sellest tulenevalt oli ka koha nimeks Long Beach. Otsustasime õhtusöögiks tellida omale kala ja riisi köögiviljadega, millest jagu nii meile kui ka
paarile kohalikule koerale ja ühele kassile.

Blog22
Njämmmm..
blog24
Õhtusöögikaaslane. Hulkuvad koerad oleks siin nagu hästi kasvataud, ei ühtki häälitsust, istuvad ja ootavad kas sa annad neile miskit.

Kuulsime veel kohapeal pikemalt viibinud ränduritelt, et Long Beach on tõeline paradiis. Kilomeetreid valget liiva, väga vähe inimesei ja võimalus kohalike kalameeste võrkudesse kinni jäänud hiiglama suuri merikilpkonni hommikuti näha. Igaks juhuks
mainin, et kilpkonnad lastakse võrgust kätte saaduna vabaks. Nägime isegi, kui lummav see koht oli, kuid meie päeva oli liiga pikk olnud, et vest rõõmu tunda. Olles parvega taas toa poolele jõudnud, leidsime lõpuks ka oma kauaotsitud käraka. Keegi oli piisavalt
lahke olnud ja jätnud paar poolikut pudelit rummi, peale oma lahkumist, maja juurde. Sealt me siis rüüpasimegi.

blog29
Seal majas asus meie tuba.
blog23
Parveke.
blog26
Lahe sell Reimond, kes meid ühelt kaldalt teisele sikutas.
blog25
Vastaskallas. Rand. Söögikoht.

 

blog28
Parim vaade hommikusöögiks.
blog27
Long Beach.

Hommikul sõime maitsva omleti rummile peale ja otsustasime taaskord heitlikku ilma trotsides teele asuda. Startides oli ilm hea ja esimesed sadakond kilomeetrit mööda põhimaanteed Puerto poole liikudes, saime vaid paar korda hoovihma. Muideks meie tagumikud olid selleks ajaks juba harjunud enam kui 60 kilomeetrit ühtejutti rolleril istuma. Aga siis hakkas taas nagu oavarrest kallama. Taavi otsustas mitmel puhul mehise möirgega vihma eemale peletada, kuid see kahjuks ei õnnestunud. Ja niimoodi me siis kaks päeva järjest vihma ja tuult trotsides tagasi Puertosse jõudsimegi. Puertosse jõudnuna, viisime oma pesu pesumajja ja suundusime ise linna peale aega parajaks tegema. Tagasiteel otsustasime, et teeme veel ühes kohvikus  peatuse, kuid ainult mõtteks see jäigi. Olime nimelt oma lohakuse tõttu unustanud lahkudes kiivrid pähe panna ja see maksis meile valusalt kätte. Nii kui teelt maha keerasime, et parkimiskohta leida, seisid meie ees kaks liikluspolitseinikku, kes soovisid näha juhilube ja tundsid kiivrite puudmise vastu huvi. Üritasime küll seletada, et elame siinsamas lähedal hostelis ja mingit pikka sõitu kavas pole, kuid see neid ei kõigutanud. Esmaseks lahenduseks võeti Taavi juhiload hoiule ja soovitati hommikul jaoskonnast läbi tulla ja maksta 3000 peesot trahvi. Selle peale erutus meie jutt veelgi ja kõiki oma veenmisoskusi kasutades, jõudsime lõpuks lahenduseni, et korravalvurid järgnevad meile hostelini, kus siis tasume olemasolevast sularahast “vaid” tuhat peesot ja saame Taavi load tagasi. Kokkuvõttes õnneliku lõpuga õppetund – saime järgmisel päeval rahulikut oma toimetustega edasi minna. Külastasime krokodilli farmi. Seal kasvatatakse erinevaid krokodille ja hoolitsetakse, et nad teatud vanuses loodusesse tagasi jõuaks. Mingisugust tapatööd antud asutus ei harrasta.

blog34
Üks väga suur surnud krokodill.
blog35
Väiksed kroksid.
blog36
Suur kroks.
blog37
Taavi kroksiga, Minna keeldus nii lähedale minemast, et pildile jääda.
blog38
Bearcat ehk karukass?
blog39
Väga nunnu kiisu! Leopardikass. Sama suur kui kodukass aga karva muster nagu leopardil. Aga väga väga armas oli!

Lähedalasuvat ja tegutsevat vanglat, mida turistid samuti vabalt külastada saavad, meie ei väisanud. Tundsime, end peale krokodillidega suhtlemis, liiga väsinuna, et veel kurjategijatega suhtlema asuda.
Järgmisel päeval tegime endale nii koduseid võileibu, kui oskasime

blog40
Viimane öö Puertos olime väga mõnusas pisikeses apartmendis, kus oli lisaks üsnagi ruumikale magamistoale väike köök, ruumikas vannituba ja lausa kaks rõdu. 10 euri öö. Asus meie lemmikpiirkonnas.

ja käisime veel kinos, et aega parajaks teha. Kohvikus kohtusime veel ameeriklasest pensionil arsti Shannoniga, kellega juba esimesel Puertos oldud nädalal tutvusime. Shannon tutvustas meile, milliste heategevusprojektidega ta parasjagu tegeleb (nimelt ehitab ta vaestele peredele päikeseenergiat kasutavaid maju) ja meie jagasime oma edasisi reisiplaane. Kinost lahkudes tagastasime rolleri, millega olime kolme nädala jooksul läbinud ca 1100 km-it ning võtsime külgkorvitakso, et lennujaama suunduda. Meie kuu Filipiinidel oli lõpuni jõudnud. Ees ootas lend Indoneesiasse, Bali saarele.

blog33
Head aega Puerto Princesa, Palawani saar ja Filipiinid!

Tekst: Taavi
Illustratsioonid: Minna

Peatükk Port Barton

Teel Port Bartonisse saime aru, et olime siiani saanud nautida parimaid autoteid Palawanil. Peale põhimaanteelt lahkumist, jagus betoneeritud teed veel ca 15 km-i jagu- sinna sisse mahtus ka kohti, kus tee-ehituseks mõeldud betoon oli otsa saanud, sest leidus lõike, kus imestasime, miks on jäetud sajameetrine jupp tegemata…

IMG_7540
Mõned näited kohalikest teedest.

IMG_7543
Olles sihtpunkti jõudnud, nägime millised on tegelikkuses siinsed külateed. Kogu asula peale jagus korralikku teekatet u kilomeetri jagu. Ülejäänud oli meie mõistes auklik kruusatee, mis kuival päeval tolmas ja vihmasel päeval porimülkaks muutus.
Saabudes tervitas meid sõbralik hosteli töötajaskond, kes meid lahkesti tuppa juhatas. Saime muuseas teada, et elekter puudub igapäevaselt hommikuti kella 6st 10ni. Kell 10 osutus vägagi varieeruvaks- ei olnud harvad päevad, kui saime elektri tagasi kella 15 paiku pärastlõunal.

IMG_7555
Meie hostel Port Bartonis.

Peale rolleriga 60 km-i läbimist oli ainuõige mõte suunduda randa ja ühte paljudest rannabaaridest sisse astuda- sattusime Happy Hour´i (mis eksisteerib pea kõigis kohalikes baarides) ajal ehk kõik õlud maksid 48 peesot (0,9eurot). Selle koha eripärana kaasnes õllega veel Õnneliku Tunni puhul ka tasuta popkorn!

IMG_7558
Meie lemmik rannbaar. “Beachbarn”

Vaade koos külma õllega nauditud, suundusime kohalikku pitsarestorani, millest olime eelnevalt palju head kuulnud. Me ei pidanud pettuma. Lauda toodi õhukesepõhjaline, puuküttega ahjus valmistatud, 60cm-ise (!) ümbermõõduga imehea pitsa!

IMG_7563
Kauaoodatud kuulus pizza. Kusjuures see itaaliapärane restaron on taimetoidu restoran, mis meile suurepäraselt sobis!

Samal õhtul kohtusime ka Isaac´iga- meie hosteli omanikuga. Saime teada, et enne paikseks jäämist, oli ta 7 aastat Hiinas elanud ning ka Aasiat tundis ta läbi ja lõhki. Saime temalt häid ideid, mida Port Bartonis olles ette võtta.
Uuel päeval uus seiklus- seda mõtet järgides asusime hommikul rolleriga mööda mägiseid kruusateid teele, et jõuda Pamuayani koseni. Olles läbinud ca kilomeetri teekonnast, oli Minna veendunud, et tagasi tuleb tema jala. Tee oli niivõrd konarlik, kivine ja mudane. Olles kõik muud teele sattunud takistused ületanud, jätsime u kilometer enne sihtkohta jõudmist rolleri tee äärde ja läbisime kiirevoolulise, u 30 cm-i sügavuse jõe jala, et meile juba kalliks saanud rollerit säästa. Meil on sellega vaja ka võimalikult heas korras Puerto Princesasse tagasi jõuda. Suur oli meie naeratus, kui saime aru, et peale jõe ületamist olimegi jõudnud punkti, kust edasi saigi ainult
omal jalal. Nimed registreeritud ja 20 peesot annetuskasti poetatud, asusime mööda kitsast matkarada kose poole teele.IMG_7577

IMG_7576
Matkarada läbi dsungli oli imeilus, oleks võinud veel pikem rada olla.

Kohale jõudes imetlesime kõrgelt langevat vett ja nautisime üle pika aja jahedat ja magedat vett 🙂

IMG_7580
Võõrad ja kosk.
IMG_7637
Vahelduseks oli mõnus natuke jahedamas vees ujuda, kuid Minna arvates peab vesi ikkagi hästi soe olema.
IMG_7597
Meie ja kosk.

Samal õhtul söömas olles tutvusime enrgilise ja lõbusa hollandi paariga, kellega üheskoos nautisime planeeritust nii mõnegi kokteili enam. Olime neid juba esimesel õhtul Rannabaaris märganud ja poolsalaja jälginud- nad jäid meile oma rõõmsameelsuse ja hea energiaga kohe silma, Näeme reisil palju erinevaid inimesi ja enamasti jääb see vaid ühekordseks ja ühepoolseks nägemiseks- nii arvasimegi seegi kord minevat. Aga märkasime neid juba samal õhtul uuesti – ka nemad olid pitsat söömas; kuid pelgalt märkamiseks jäi see sellelgi korral. Alles nüüd, samasse restorani jõudes, leidsime end viimaks nendega suhtlemas ja samasse lauda istumas. Meil oli tekkinud juba tunne, et nad jälitavad meid ja on meiega suhtluse alustamise osas sama tagasihoidlikud, kui meie, kuid peale seda, kui Frederick baarileti äärest meiega juttu tegema tuli, saime aru, et nad on siin puhtalt praktilistel kaalutlustel. Kuna Port Bartonis puudub pangaautomaat, siis leidub nutikaid ärimehi, kes Paypali ja 10%-lise teenustasu eest sularaha “välja võtmist” pakuvad. Üks neist juhtus olema antud restorani omanik. Olime restoranis selleks ajaks ainukesed kliendid ning nautisime rändurite vahel tekkivat sünergiat täiel rinnal. Jagasime omavahel senise teekonna jooksul kogunenud tarkusi, soovitasime teineteistele, kus tasuks ööbida ja mida teha. Nemad olid alustanud Palawani avastamist põhjast- just sealt, kuhu meie suundumas olime. Ja meie alustasime Peurtost – sealt, kuhu nemad suunduvad. Õhtu lõpetasime Esteri ja Frederickuga üheskoos tantsides.

IMG_7667
Ester ja Frederick. Suur osa reisimisest on kohtumine uute ja ilusate inimstega!

Hommikul ärgates, vaatamata lühikeseks jäänud unele, olime juba teel paadituurile. Koos kaheksa turisti ja kolme kohaliku meeskonnaliikmega asusime juba kella poole kümne paiku teele. Snorgeldasime korallrahudel, ujusime koos merikilpkonnadega, sõime värkselt püütud kala ja nagu lõpuks välja tuli- kõrbesime päikese käes. Hea meel, et käidud sai, kuid sellisele “turistikale” enam ei kipu. Nimelt oli meie suhtumine neisse paadituuridesse algusest peale kõhklev. Neid pakutakse kõikjal ja meie kahtlused seisnesid nende üksluisuses – loomulikult ei ole iga reis mõne teisega identne, kuid suures plaanis on need siiski väga sarnased. Kahtlused said paadis ainult kinnitust. 10 turisti, kes üksteisest nii vanuse kui reisi eesmärgi osas paljuski erinevad, ühes paadis, mis kohtab oma kohustlikul marsruudil kümneid teisi sama põhimõttega liikvel olevaid paate, ei ole kokkuvõttes väga hea viis kõigest sellest ilust naudingu saamiseks. Paraku ei leidu just palju muid võimalusi ümberkaudse looduse imetlemiseks. Meie otsusele tuur siin võtta, aitas palju kaasa tunduvalt soodsam hind kui mujal – 750 peesot ehk 12 eurot. Selle eest saime pileti paati, lõunasöögi, snorgeldamismaski, keskkonnakaardi, mis on kohustuslik – kehtib 10 päeva – ning sissepääsu saarele, kus lõunat sõime. 150 peesot kahe külma õlle eest paigutame paratamatute kulutuste lahtrisse 🙂 Kõrghooajal tuleb olenevalt asukohast välja käia umbes kaks korda enam.

IMG_7676
Turistidega paadis.
IMG_7684
Täpselt nii sinine vesi oligi.
IMG_7689
Armas pisike kaluriküla.
IMG_7699
Sealtsamast kalurikülast saime ka lõunasöögiks kala.

IMG_7701

IMG_7702
Meie paat.
IMG_7705
Mõnus koht LL’i (logelemine ja lõõgastumine) tegemiseks, kuhu paraku ilma islandhoppinguta ei saaks.
IMG_7706
Natuke jalutamist ja järjekordne salarand.
IMG_7714
Lõunasöök.
IMG_7721
Meritähed sai ka nähtud.Kilpkonnast kahjuks pilti ei saanud, sest nii ägedad me pole, et meil sellist kaamerat oleks, mida vee alla kaasa saaks võtta.
IMG_7730
Liiva saar keset vett.

Uuel päeval oli meil hea meel, et paadituur vähemasti hea ilma peale sattus- nimelt sadas rohkemal või vähemal
määral järgmised kolm päeva. Sisustasime aega raamatuid lugedes ja raha säästes. Kuna lähim pangaautomaat asus ligemale tunnise sõidu kaugusel, siis otsustasime, et saame olemasoleva sularahaga hakkama.
Ühel päeval üritasime lähedalasuvasse randa minna, kuid olles vaevalt kilomeetri kaugusele jõudnud ja napilt paaril korral libeduse tõttu ümberkukkumist vältinud ning eesolevat porimülgast nähes, otsustasime siiski lugemise kasuks.
Viimasel päeval Port Bartonis leidsime valuutavahetuspunkti ja meie sularahakriis leidis lahenduse- koos sellega ka säästureziimil elamine 🙂 Lubasime veelkord supersuurel pitsal oma kõhtudesse jõuda ja arutasime omavahel, et nemad, kes, vastupidiselt meile, veedavad Port Bartonis ainult mõne üksiku päeva, ei saa sellest kohast sellist naudingut, kuna kulutavad liiga palju aega ringi rahmeldamisele.

IMG_7754
Hiljem sai meie lemmik baariks see rannaäärse hostli reception, kus ka süüa/juua pakuti. Hinnad olid supersoodsad ja kuna mobiilse neti levi oli vaid rannas, siis sai sellest ka meie surfikoht vihmastel päevadel.

Hommikul ärgates valmistasime eelkõige oma tagumikke ette 60 km-i pikkuseks rollerisõiduks, suunaga saare põhjaossa.
Olime juba eelnevalt paika pannud, et veedame öö Taytay linnakeses. Kohale jõudes tundus linnake üsnagi igav, selline tüüpiline läbisõidu koht, kus kogu elu on koondunud peatänava äärde. Majutuskohas oli meie tuba mõnusalt suur- vastupidiselt tavalisele 6-le ruutmeetrile saime seekord laiutada ca 15 ruutmeetril. Ja bassein ei teinud
samuti paha- saime seal kahekesi sulistada ja lõõgastuda.

IMG_7829
Toad selles hostelis polnud suurem asi, kuid Bassein oli lihtsalt super.

Enne seda saime aga mõnusalt autentse kogemuse kohalikus söögitoas. See asus peatänava mürglist eemal ja nägi välja just selline ehe- ei midagi liigset.

IMG_7780
Kohalik söögisaal. Toidud olid väga maitsvad ja vahelduseks lahustuvale kohvile sai siin täitsa maitsvat jääkohvi.

Jäime kogemusega väga rahule. Peale basseinilõõgastust otsustas Taavi linna snäkkide järele sõita. Alles sealt tagasitulles ja ühte tänavasse sisse põigates, sain aru et Taytay on rohkemat kui vaid peatänav. Nüüdseks juba rollerisõidu enda arvates käppa saanuna, siksakitasin tagasi hostelisse, et ka Minnale linna põnevamat osa näidata. Jõudsime tagasi linna täpselt “kuldsel tunnil”, kui loojuv päike oli taeva punaseks värvinud. Istusime ja imetlesime, pilkudega üle vee rännates, kohalikku promenaadi ja tõdesime ühiselt, kui kahju meil on, et vaid üheks õhtuks siia jääme. Taytay oli meid ära võlunud. IMG_7815IMG_7796

IMG_7794
Imeline päikseloojang.

Aga polnud parata, uued kohad ootasid avastamist. Tagasi koduteel juhtus ka esimene viperus rollerisõidus, kui Taavi liigne ringivaatamine asfaldilt murule sõitmise tekitas ja varvastega pidurduse tingis. Sain meeldetuletuseks, et rollerisõidus on veel arenguruumi, varba otsa verevalumi.
Jõudsime veel hommikul, enne minekut, külastada 350 aasta vanust hispaanlaste sõjaaegset kindlustIMG_7869IMG_7859IMG_7836IMG_7834
ning seejärel hüppasime oma kottidega rolleri selga ja võtsime suuna El Nido poole.

IMG_7881
Jeepneysid kohtab Palawanil harvem, kuid Manila oli neist pungil
IMG_7854
Jääme sind igatsema, Taytay!

Tekst Taavi
Kujundus Minna

Edastamine soovitatav

 

Peatükk Puerto Princesa

“Nädal aega Puerto Princesas??? No siis te kindlasti käisite maaaluses jões ja Honda Bay’s..”
“…Eee, tegelikult me otsustasime, et me ei lähe nendesse kohtadesse..”
“Mis tegite siis seal nii kaua???”
(Enam me ei julgegi kohalikele öelda, et me nii kaua Palawani pealinnas olime).
Aga tõesti, mida me siis tegime ja kogesime niivõrd kaua Puertos olles..

Alustame algusest.
Maandusime Puerto Princesa lennujaamas ja teades, et meie esimesed kaks ööd peaks olema lennujaamast vaid 600meetrit, otsustasime, et lähme jala. 600m oli muidugi linnulennult ja tegelikult pidime metsikus palavuses vantsima 2,6km. Aga Minna nõudis kõndimist ja trycicle’i peale me ei läinud. Puerto on üsnagi pisike linn aga esimese ööbimiskoha suutsime valida kesklinnast niipalju eemal, et saime aru, et jala me seda maad edasi-tagasi läbida ei taha. Sel hetkel sai ka otsus tehtud, et kui oleme ennast sisse seadnud ja värskendanud lähme rollerirendi otsingule.
Esimese majutuskoha kohta võib väita, et see oli kõige ebameeldivam tuba, kus me siiamaani olnud oleme. (Isegi tulevased puuonni seiklused kõrvale jättes). Maksime veel kohapeal juurde, et saada konditsioneeriga tuba, kuid esimene öö lõdisedes palusime järgmine päev ennast ‘fanroomi’ paigutada.

IMG_7234
Tuba kuhu lasime end ümber paigutada. Esmapilgul tavaline hostelituba, kuid näiteks duši surve oli kui uduvihm.
IMG_7176
Toad polnud suurem asi aga ühiskasutatavad ruumid olid täitsa hubased. Hommikusöögiks puuviljad ja purgikohv.

Internetist leidsime eurooplase, kes meie läheduses rollereid laenutab. Teda leida oli keeruline ja pimedus tükkis ka peale ja hämarad kõrvaltänavad tunduvad meile veel hirmsad. Lõpuks jõudsime pärale ja tegu oli vene rahvusest härraga.. Taavis äratas ta siiski juba üsna lühikese aja jooksul usaldusväärsust ja hoolimata faktist, et tal oli meile pakkuda vaid kõige kallim roller saime me selle siiski pea poole odavamalt, kui hinnakirjas. Minna oli eelnevat lugenud, et passi kindlasti tagatiseks mitte jätta! Kuid seal olles olime ultimaatumi ees, sest eurooplane (loe:venelane) muu tagatisega rahul ei olnud ja me väga tahtsime sellelt pimedalt kõrvaltänavalt juba millegi liikuva seljas minema saada. Ning kuna ka Minnas oli juba kerge usaldus härra osas tekkinud, märkisime ja pildistasime kõik väiksemadki kriimud üles, vahetasime WhatsApp’i ja ta jagas soovitusi ning ütles, et me kirjutaks julgelt, kui on küsimusi. Eks me näe, kas saame Taavi passi tagasi või jäämegi siia saarele.

IMG_7161
Esimene roller sõit Puertos.

Peagi oli aeg liikuda edasi kauaoodatud puuonni, kohale jõudes olime vaimustatud. Meie treehouse asus väikeses öko külakeses, kus majutuspaiku oli peale puuonni teisigi aga peale meie oli sel hetkel seal vaid kohalik suurpere, kes meid omaniku puudumisel vastu võttis.Astunud oma onni, istus Minna rõdule pingi peale maha ja ütles, et tema enam ei tõuse. Vaade oli otse merele, kuigi parasjagu oli mõõn ja merd oli tagasi oodata hommmikuks.

IMG_7240
Meie puuonn.
IMG_7243
Mõõn, kohalikud korjavad mõõna ajal kala.
IMG_7272
Hommikune vaade onni elutoast.
IMG_7257
Esimene õhtu lasime kohalikul tädil endale õhtusöögi valmistada, see kala oli imemaitsev. Haigeks ei jäänud. 🙂
IMG_7454
Clarkville Eco camp, kus meie onn asus.

 

IMG_7276
Kohalike õdedega lõunal. Sellel taldrikul seal allääres on ühed pallid. Need on kartulipudrust, mis on magus. See oli väga hea….
IMG_7288
Minna esimene rollerisõit, lõppes kraavis. :’D

Paar päeva avastasime linna ja natuke kaugemaid randu, kuna Puertos erilisi randu, mis ujuma kutsuksid, ei ole. Esimene rannaelamus oli vapustav. Juba sõit sinna oli elamus. Orud ja mäed ja lõputu rohelus. Kohale jõudes olid muidugi kohe ehtekunstikud meil kallal, esimesele pakkujale ütles Taavi “Maybe later” ja kuigi kunstnik ütles, et ta jätab meid meelde, pääsesime nii minema, et ta meid ei märganud. Veetsime Nagtabonis mõnusa rannapäeva, hoolimata ehtekunstnikest, kes “päris” pärlikeesid vaid paari euro eest müüsid ning tüütust filipinost, kes lainetes ümber Minna tiirutas (ujumas pidime käima kordamööda, kuna kogu oma varandust vedasime meeleheitlikult igalpool kaasas).

IMG_7470
Kohalik, meile ilmselgelt südamelähedane, prügiauto.
IMG_7193
Sõit Nagtaboni randa.

 

IMG_7233
Nagtabon.

 

IMG_7199
Nagtabon. Lained olid tegelikult väga suured, niiet vees sai olla ainult täiesti kaldal. Seal oli kohata ka lainesurfareid.
IMG_7333
Talaudyong rand
IMG_7338
Teine rand mida avastasime. Loomulikult meeldis see meile rohkem, kui Nagtabon, sest tegu oli jällegi täieliku privaatse rannaga.

 

Kohalikud elamud linnast eemal (mitte, et linna sees need väga erineksid).

Ilmselt oli see umbes neljandal päeval Puertos, kui me mõlemad endilt küsisime, mida me tegelikult siin teeme, Lihtsalt passime ju. Turisti tegevused meile absoluutselt pinget ei paku ja sellele raha raisata ei taha. Ja siit ka küsimus ja vastus “Miks me otsustasime mitte Sabangi maaaluse jõe tuurile minna?”
Olles eelnevalt lugenud teiste seljakotirändurite blogisid ja aru saanud, et kuigi see tuur on “touristy” ja ükski endast lugupidav backpacker ei taha olla “turist”, siis Sabang on koht kus ikkagi PEAB ära käima. Hoolimata kallist hinnast (ca 30 euri nägu). Ning olime juba arvestanud, et no kui peab ära tegema, siis teeme. Oleme ju juba siin. Aga siis sattusime vaatama kellegi Youtube´i videot maaaluse jõe tuurist. Vaatasime video lõpuni ja vaatasime üksteisele otsa. “Eeee kogu lugu vä? Ma küll sellele raha ei taha kulutada!” Ja oligi otsus tehtud.
Teine küsimus “Miks me ei läinud Honda Bay island hoppingule (saare hüppamine)? Lihtne vastus, jätame saare hüppamise järgnevatele sihtkohtadele. Ning juba olime loonud arvamuse, mis see endast kujutab ning nüüdseks selle tuuri ära teinud,
läks meie arvamus täitsa täppi aga sellest juba järgmises peatükis. Spoileriks nii palju, et ilmselt jääb see esimeseks ja viimaseks.
Järgmisel päeval olime juba rahu teinud ka sellega, et me ei peagi ju midagi tegema ja võimegi lihtsalt olla ja puhata. Ja kuna on alles vägagi reisi algus siis elame alles sisse ja valmistume kõiksugusteks seiklusteks, mis ees ootavad. Ja sellest me ju koguaeg räägimegi, et elu ei seisne töötamises, rabelemises, asjade omamises ja laenude maksmises, vaid elu võibki olla üks lõputu siesta! Ja kuna enne reisi tegime ikkagi ränka tööd ja tänu sellele me nüüd siin oleme, kus oleme. Kohustuste vaba elu, vabadus, naudime! Mõnda aega peale neid arutelusid, lugedes raamatut “61 hours”, oli seal lause, mis võtab suurepäraselt kokku meie elu moto: “Miks on veidram rännata ja liikuda ühest kohast teise, kui elada kogu oma elu ühe ja sama koha peal?” Tõesti, “miks?”, oleme me alati üskteiselt küsinud.. Ning vastanud, et inimesed on lihtsalt erinevad. Paraku aga paljud ei oskagi teistmoodi, kui on “normaalne” elada.. Saame aru, et see nõuab tihtipeale palju tööd. Meil, tuleb tunnistada, on paljuski vedanud.

IMG_7381.JPG
Tõus, vaade meie onnist.
IMG_7366
Täielik privaatbaar, ainult et õlle pidime ise tooma.
IMG_7404
Tüüpiline tänav, kesklinnast ca 3km kaugusel.

 

IMG_7402
Taavil oleks vaja habet minna piirama aga ta ei julge…
IMG_7391
Tüüpiline tänav.
IMG_7410
Kohalik pood – sari-sari. Sealt saab saia, konserve, kiirnuudleid, jooke. (Õlu maksab siin ca 50 senti), krõpse, ühekorra pakendis seepe, hambapastat, saab kõnekaarti laadida jpm..
IMG_7343
Pepsilao eest sai 10 peeso ehk ca 20 sendi eest Gatorade’i.
IMG_7415.JPG
Meie lemmik baar/resto puuonni lähedal, baaris maksab õlu tavaliselt 1 euro.
IMG_7308
Midagi peatänva laadset.
IMG_7304
Tänava äär on turg.

Puuonni nimeks reserveerimisel oli “Puuonn rannal, seiklushimulisele paarile” ja seiklus oli algamas. Tuli öö ja tuli äikesetorm. Paugutas nii, et Minna oli tõsiselt elu pärast hirmul. “Mis siis, kui äike meie puuonni lööb?” Ütles Minna. “Siis on sitasti!”, oli Taavi kohe agaralt mind lohutamas. Hommikul olime veel elus, kuigi tunne ei olnud nii elav, Minnal juba kolmas öö magamata.. Selleks ajaks olime aru saanud, et esialgu plaanitud kaheksat ööd me siin vastu ei pea. Kuna ka mitmed lubatud tingimused puudusid, näiteks Wifi ja köök ning kohalik naine, kes seal parasjagu majandas, küsis ainuüksi kuuma vee eest meilt 40 peesot (mis on küll ca 60 senti, aga teades juba veidi kohalikke tingimusi, oli see ilmselgelt liiga palju). Samuti oli meie onn üsna räpane. Arusaadav, et onn keset metsa ei saa olla säravpuhas aga kõiki pindasid, mis onnis olid, kattis mustuse kiht. Otsustasime oma ‘hostile’ kirjutada ja palusime, et ta meie sealviibimist 3 päeva võrra lühendaks. Õnneks oli ta kohe nõus ja vabandas ette-taha. Olime vastusega rahul.
Kuna endiselt sadas ja sadas, otsustasime vihmakeebid selga tõmmata ja lootes, et teed kõige hullemad pole, oma rollu selga hüpata ja puhtasse, kuiva, moodsasse, suurde ja juba tuttavasse Robinsoni kaubanduskeskusse varju minna ning seal juua üks hea cappuccino ning nautida surfamist (internetis).
Puuonn – 2 ööd veel minna. Õhtul, mööda puud üles magamislavatsile ronides, leidsime, et niigi veidi rebenenud koormakile, mis oli ainukeseks seinaks ja kaitseks tuule ja vihma eest, oli täiesti ribadeks. Madrats oli läbimärg.. Mida me nüüd teeme??
Otsustasime, et veedame öö alumisel korrusel bambusdiivanil istudes ning üksteise õlgu padjana kasutades. Ning homme otsime uue koha ja loodame, et host tuleb veel nii palju vastu, et tagastab meile veel ühe öö. Isegi kui ei tagasta, tõmbame me siit minema.
Kõige ebamugavamad tunnid seni meie reisil. Taavi magas. Minnal oli metsik uni, mitmest magamata ööst aga iga krõps, raks, välk ajasid kohe ärävile. Tuleb pikk, pikk öö, mõtlesin. Tunnike maganud, ärkas ka Taavi ja otsustasime, et lähme proovime seda vettinud madratsit. Keerasime madratsi ringi ja avastasime, et teiselt poolt on madrats peaaegu kuiv. Jess. Vihm ja torm oli ka järgi andnud ja oluliselt märjemaks enam minna ei saanud. Ei läinud ka. Ärgates oli ilm ilus. Otsustasime, et ei tõmba ikka minema, panime linad kuivama ja läksime veel viimast päeva Puerto Princesat nautima. Viimane öö möödus küll seiklusteta ja tormivabalt, kuid magada ikka ei saanud. Otse meie kõrval oli väga lärmakas undamis masin. Siimaani me ei tea,mis see oli, kuid julgeme arvata, et see oli seade peletamaks mingisuguseid elukaid. Kõige tõenäolisemalt fruitbat’e (eesti k. puuvilja nahkhiiri).

IMG_7442
Magamislavats siis kui tuul oli juba seina ära lõhkund.
IMG_7421
Vaade onnist päikesetõusule. Äratuskella ei pidanud panema kuna magada niikuinii ei saanud.:D

Aeg oli sammud (loe: rattad) seada Port Bartoni suunas, ca 160km Puertost. Arvasime, et mõistlik on minna vahepeatusega ja kuna me lahkusime treehousist varem aga Port Bartonis oli majutus juba paigas, oli meil veel kolmeks ööks peavarju vaja. Leidsime AirBnb’st 100km kaugusel Puerto Princesast, Roxase linna läheduses, mõnusa majutuse. Arvustused olid super, hind oli küll paar eurot üle meie seatud piirist, kuid tuba tundus korralik ja mugav ning peale viimaseid öid puuonnis vajasime me lihtsalt puhkust. Kohale jõudes selgus meie rõõmuks, et ka hommikusöök on hinna sees. Tegu oli täieliku pärapõrguga aga igati positiivses mõttes. Meie jaoks paradiis. Maja asus rannast kümnekonna sammu kaugusel ja rand oli täielikult meie.

IMG_7510
Taavi päevitamas privaatrannas.

IMG_7519

IMG_7523
Tomi ja Belle maja. Luksusvilla võrreldes enamuste elamutega. Meie toa aken all vasakus nurgas.
IMG_7532
Vaade meie terrassilt.
IMG_7534
Vaade vol.2

 

IMG_7504.JPG
Kõige suurem pood (loe:turg) Roxas’e linnas. Tom’i ja Belle’i kodust 30km.

Ainukesed turistid peale meie selles ööbimiskohas ja kogu külakeses nimega Caramay, olid kaks noort tüdrukut (seljakotirändurid ehk siis ei olnudki turistid). Ashley ja Lauren olid pärit UK’st, nad olid ligi aasta töötanud Austraalias, et raha koguda ja Kagu- Aasiat avastada. Saime omavahel headeks tuttavateks, jagasime kontakte ja lobisesime elust, olust, reisimisest ja seiklustest. Ööbimiskoha peremees ja perenaine olid külalislahkuse meistrid. Keskealine Kanada-Filipiini abielupaar, kes abielus olnud vaid 6 aastat, kuid juba koos väga palju mööda maailma reisinud. Saime neilt hommiku-ja õhtusöögi lauas häid nippe ja arvamuslugusid kuhu minna, mida teha. Nende käest saime ka kinntuse, et Sabangi maaalune jõgi oli nende jaoks ajaraiskamine.
Kuna tegu oli väiksese külakesega, siis restorane oli seal täpselt null aga Belle’i söögitegemisoskuse juures polnud see ka mingi probleem. See oli ka esimene kord reisi jooksul, kui sõime liha. Olime otsustanud, nii hügieeni kui ka enesetunde aspektist lihast loobuda (kala ja mereannid otsustasime oma menüüsse jätta). Ei tahtnud lihtsalt oma erisoovidega pererahvale koormaks olla. Minnal küll kõik seal veedetud aeg kõht valutas aga toit oli siiski maitsev. Viimasel õhtusöögil aga tuli juhuslikult jutuks, et kõik me –
Minna, Taavi, Lauren ja Ashley eelistavad lihale kala, millepeale Belle sai Tomi peale pahaseks – “Misasja sa ütlesid, et ära tee kala, et külalised jooksevad selle haisu peale minema.” Belle ise oli suur kalasõber. Tom ilmselt mitte nii väga. Olime küll veidi pettunud kuuldes külmkapis seisvatest krevettidest ja headest kohalikest kaladest aga vahelduseks oli tore maitsvat liharooga süüa. Viimasel päeval hommikusöögile minnes kohtasime ka Hispaania paari, kes samuti Tomi ja Belle juures ööbisid, kuid kes eelnevatel päevadel hija õhtul tuppa jõudsid ja varahommikul lahkusid. Söögituppa astudes seisis palja ülakehaga Sebastian laua juures. Tervitasime viisakalt. Meie istusime maha, Sebastian läks kutsuma oma kaasat. Ja siis mulle jõudis kohale, Sebastian oli kõige ilusam inimene maailmas keda ma olin kohanud. Loomulikult ei julgenud ma mitu päeva seda Taavile öelda, kuid lõpuks võtsin julguse kokku ,,Kuule see hispaanlane seal Tomi juures oli ebanormaalselt ilus mees.” Taavi: “Ma tean jaaaaa, ma vaatasin ka teda seal seismas ja tahtsin öelda, et õpeta mind ka!” Niisiis nõustusime ilma igasuguse armukadeduseta, et kohtasime kõige naeruväärsemalt ilusamat meest maailmas.
Kolm lõõgastavat päeva läbi, jätsime kõigiga hüvasti, Tom veel väljendas kahetsust, et tal meiega rohkem polnud võimalust lobiseda, kuna klappisime niivõrd hästi.
Asusime Port Bartoni poole teele!

Täna kirjutas teile Minna (Taavil on kirjanikublokk).

Osa 1: Palawan, Peatükk Manila

Peatükk Manila

Olles teised reisisellid heade soovidega kodu poole saatnud ja ise veel paremaid soove teele kaasa saanud, jäime ootama lendu,mis meid Palermost Milaano poole viiks. Seal omakorda pidime ootama 12 tundi, et saada raudlinnu peale, mis suuna Saudi Araabia poole võtaks. Öö Milaano lennujaamas ei olnud just mugavaim, mille kumbki meist on veetnud, kuid valusaid konte hõõrudes jõudsime viimaks oma väravasse.
Lennujaama elule kohaselt toitusime kartulikrõpsudest ja kummikommidest. Lennukisse minnes saime aimu oma sihtkoha kultuurilistest erinevusest,kuuldes valjuhääldist, enne õhkutõusu, Allahile suunatud palvet. Riyadhis maandudes ning järgmise lennu tarbeks turvakontrolli läbides paluti kontrolli esmaslt ainult mehed, kes kahe kohaliku härra valvsa pilgu all oma pagasi ette näitasid ning siis said eraldiseisvast ruumist kontrolli läbida naised.
Selleks ajaks olime juba harjunud, et kohalikud naised katavad oma keha ja nägu musta, maani ulatuva hidžaabiga. Lennujaamas olid küll eraldi ruumid palvetamiseks, kuid lisaks neile kummardati Allahit ka ootesaalis. Lubasime endile Riyadhis ka praeguse seisuga viimaseks jäänud burgerieine ning siis oligi aeg asuda Manila poole teele.
Manilas maandusime kohaliku aja järgi kl 16 ning väljas oli 31 kraadi sooja. Olles jõudnud terminalihoonest kaks sammu välja astuda, olid esimesed
agarad Aasia mehed meile juba taksot pakkumas. Neile ja järgmistele keelduvalt vastanud, otsustasime suunduda tagasi terminali, kuid see osutus võimatuks,
sest mundris mehed uksel olid resoluutsed- Exit only! Seejärel oli käes hetk valuutat vahetada- 50ne euro võrra vaesemad ja 3028ne peeso võrra rikkamad.
Meie kõrval vahetas raha üks vanem härrasmees, kes oli samuti reisil, kuid kes kiirel hindamisel tundus kohaliku eluga paremini kursis olevat.
Temalt taksode kohta uurides, osutus härra vägagi sõbralikuks ning pakkus meile oma isikliku autojuhi teenust. Kuuldes, et sõit meie ööbiskohta on ca 45km-it,
pakkus autojuht meile hinnaks 2500 peesot. Tänasime juhiste eest ja keeldusime viisakalt- olime eelnevalt uurinud, et ametlik taksosõit soovitud
sihtpunkti maksab u neli korda vähem. Otsustasime lennujamast ka soetada kohaliku kõnekaardi- 1100 peesot ja 4GB internetti ja 25 min rahvusvahelisi kõnesid olemas. Leides seejärel autoderivi, mis pakkus sõiduteenust, saime lõpuks müügitöö tegijaga kaubale 1500 peeso eest. Juba autos istudes ja lootuses
liikuma saada, selgus, et autojuht ei tea sihtkohast midagi ning läks teiste juhtide käest aru pärima. Tuli välja, et sihtkoht on selle raha eest ikka liiga kaugel. Uuesti naise käest, kellega diili tegime, aru pärides, mis toimub, saime vastuseks: Sorry, honest mistake. Uus hind 2200- jätsime kauba tegematta.
Vahepeal oli juba kottpimedaks läinud ning segu reisiväsimusest, kuumusest, arusaamatustest ja rahvarohkusest hakkas meile mõjuma. Argumenteerisime omavahel
elavalt, mida edasi teha. Otsustasime algsesse sihtkohta mitte minna ja broneerida omale toa kusagil lähemal. See tehtud, oli vaja ikkagi leida keegi,
kes meid sinna kohale toimetaks. Saime juba ühe “ärimehega” hinnas kaubale ja kõndisime tema palgal oleva juhi järel parkla teise otsa. Nähes, et sõiduvahendiks on toonklaasidega valge kaubik, oli ja on Minna siiani veendunud, et meid oleks röövitud. Ütlesime, et no way ja kõndisime minema. Seejärel leidis meid järgmine “ärihai”, kellega lõpuks ka kaupa tegime ja kelle juht meid sihtkohta toimetas. Teel sinna vaatasime suu ammuli aknast välja ja imestasime Manila liikluse, rahvarohkuse, kohaliku ühistranspordi, inimeste ja iseendi üle. Kl 20 lõpuks kohale jõudes tasusime vajaliku summa kahe öö eest ja suundusime tuppa. Sinna jõudes võisime sügavalt välja hingata ja rõõmustada, et oleme turvaliselt kohal. Minna küll leidis peale lennujaamaseiklusi, et me ei pea Aasias nädalatki vastu, kuid nüüdseks oleme juba vastupidist suutnud tõestada. Kiire pesu, konditsioneer paraja kraadi peale ja magama. Magasime järgmise päeva pärastlõunani.
Kuna Minna oli endiselt Etna retkest tõbine ja ei tundnud end ärgates hästi, leppisime kokku, et käin kohalikus supermarketis ja hangin meile toitu ning
muretsen võimalusel ka adapteri, kuna kohalikud pistikud on teistsugused ja meie akupank oli juba tühjaks saamas. Esimene intsident pikakasvulise eurooplase
ja kohaliku vahel leidis aset kohe minu jõudmisel hotelli fuajeesse, kui liftist välja astudes kuulsin kiledalt häält kusagilt altpoolt kostmas: Oh, so tall man! Olles hotellist jõudnud 100m kaugusele, nägin nööri abil jalgupidi posti külge aheldatud kolme kukke- sealsamas kõrval oli putka, kus oli omale võimalik kukepraadi tellida. Kohalike pilkude eest põigeldes ja veel pisut edasi kõndides, otsustasin ümber pöörata ja Minna endaga kaasa kutsuda.
Liikusime seejärel Metro Manilas juba kahekesi kord ühel ja kord teisel teeserval, sest kõnniteid Manilas põhimõtteliselt ei eksisteeri. Kõik tänavaääred on täis erisuguseid ärisid (söögikohti ja sari-sari poode – õlle ja krõpsu pood) ja pargitud autosid, mille vahel omakorda kihab meeletu liiklus ning kõik on kusagile teel.
Vapralt kondimootori ja Apple Mapsi toel supermarketisse jõudnuna, suundusime otsejoones Starbucksi ja püüdsime aduda, kus oleme ja mida teeme.
Ostud sooritatud, oli väljas taas pimedaks läinud ning juba valguse käes sipelgapesana tundunud linnas oli pimedas veel tähelepanelikum vaja olla, et
mitte jalgu jääda. Pidev signaalitamine ja endast märku andmine on nüüdseks juba tavapäraseks saanud, kuid sel hetkel jala liikudes, oli kõike seda korraga liiga palju. Kuigi oli 28. oktoober, kohtasime tagasiteel juba ka väikeseid lapsi, kes meid tänavanurgal oma kostüümidega ehmatasid ja reipalt Trick-or-Treat hüüdsid.
Järgmisel päeval esimesest ööbimiskohast lahkudes, oli väljas vihmane, kuid eelnevalt broneeritud majutuskohta otsustasime esmalt siiski jala suunduda.
Poolele teele jõudes ja läbimärjad olles, sai teoks meie esimene sõit kohaliku taksoga, millel nimeks Trycycle- meie mõistes siis külgkorviga motikas, millele katus peale ehitatud. Olles küll eelnevalt uurinud, et sellega sõidavad enamjaolt vaid kohalikud ja ilma kohalikuta pole turistil vaja sinna ronida sest paljud juhid on kriminaalid, jõudsime
õnnelikult ja soodsalt (40 peesot ca 60 euro senti) soovitud aadressile. Minna sõitis korvis ja mina pakkisin oma kaks meetrit juhi taha istmele.
Uues üürikohas üritasime küll mõistlikul ajal magama jääda, kuid pikk lennureis ja ajavööndi vahetus, olid meie unereziimi korralikult segamini löönud. Saime Unematiga kaubale u kl 3 öösel ja magasime taaskord hiliste lõunatundideni. Samal õhtul kasutasime enda käsutuses olnud kööki ja valmistasime omale tõelise gurmeetoidu- praekartulid salatiga! Tegime Mandalayung´is ööbides ka väljasõidu rahvusmuuseumisse, kuhu suundusime juba Grab-i abil. Grab on sarnane
sõidujagamisteenus Taxify ja Uberiga. Soovitame seda soojalt kõigile- hind on kohe teada ja meile sattunud juhid olid igati asjalikud. Rahvusmuuseumis tiir tehtud (sissepääs tasuta) ja Rizali pargi kaudu ka Manila Bayle pilk heidetud, suundusime tagasi kodukanti. Saime autojuhiks endise politseiniku, kes õhtusel tipptunnil teadis vägagi hästi väiksemaid teid ja meid suurtest ummikutest mööda sõidutas.
Kodu lähedal asuvas, Manila suuruselt teises kaubamajas õhtusöök söödud (tänavatoitu me veel proovida ei julge), suundusime jala ööbiskoha poole.
Saime taaskord aimu, kui kontrastne see metropol on. Kõigest mõnisada meetrit kaubamajast, asuvad lõputud tänavatoiduputkad, pisikesed ärid,
nende vahel askeldamas sadu inimesi. Silme eest läks kirjuks. Ka tänaval hulkuvaid koeri on Manilas üksjagu- nemadki on osa sellest metropolist.
Kaubamajade kohta saime endiselt korravalvurilt veel nii palju teada, et jõulukaupa müüakse Aasias alates septembrist ja ka ärid on ostlejate kauem avatud kui tavaliselt. Kuigi metropol oli kirev ja kindlasti meie jaoks midagi täiesti uut, siis ei olnud see siiski nii hull kui olime kartnud. Eestis hirmutati meid ikka täiesti ära. Aga oma silm on kuningas ja meie saime sellest linnast igatahes elamuse.
Järgmisel hommikul oligi aeg asjad taas kokku pakkida ja lennujaama suunduda- ees ootas lend Palawani saarele.

IMG_7099
Esimene hommikusöök (loe: õhtusöök)
IMG_7105
Esimene jalutuskäik läbi Manila.
IMG_7110
Mingisugune kanal.
IMG_7113
Vaade kohalikust taksost – trycicleist.
IMG_E7050
Tüüpiline Manila tänav ja Trycicle.

Natuke Filipiini kunsti, mis meile Rahvusmuuseumist silma jäi.

IMG_7145
Rizal park. Rizal on Filiipiinode tõeline kangelane. Multitalent. Absoluutselt kõikides asulates kus me siiani oleme olnud on tema nimeline tänav olemas.
IMG_7144
Rizali park oli väga puhas ja korras. Mitte nagu ülejäänud Manila…
IMG_7147
Õhtusöök Megamallis. Ostukeskused on samuti alati super ilusad, korras ja puhtad. See õhtusöök läks maksma umbes 10 eurot. Joogid on siin ebanormaalselt magusad.

Lõpetuseks meie poolsed vabandused. On tulnud kriitikat, et me ei ole väga kärmed siia kirjutama. Tegelikult on aga asi nii, et Peatükk Manila on meil purgis olnud juba ligi paar nädalat, kuid internetiga on siin saarel väga kesised lood. Nendes majutusasutustes kus on wifi on ka hea kohalik mobiilse interneti levi, kuid seal kus pole wifit pole ka mobiilset internetti. Nii me siis oleme otsinud kohta. Hetkel oleme Port Bartonis, kus wifit pole me kuskilt leidnud ja mobiili levi on vaid rannas.Üritame olla edaspidi tublimad ja bookime vaid neid majutusasutusi kus on olemas ka wifi!
Olge tublid!

Peatükk Sitsiilia

Tere sõbrad ja kõik teised head & tublid, kes juhtuvad meie blogi lugema!

Meie oleme Taavi ja Minna. Otsustasime sel suvel, et läheme sügisel Kagu-Aasiat avastama. Otsus sündis Eesti erakordselt kuumas suves, Surfibaaris pizzasid ja burgereid valmistades. Kuna suvi möödus vägagi töökalt, siis soovisime seda pikendada ning kusagile sooja kliima ja taskukohaste hindadega piirkonda reisida. Me ei ole kogu reisi täielikult ära planeerinud, kuid esimesed paar kuud on paigas. Aega Aasiat avastada on meil 5 kuud. Reisi viimased 2 nädalat viibime Lapimaal Levil sõpradega talvemõnusid nautides, kuhu lendame otse Aasiast. Niiet päris ilma lund nägemata meie talv ei möödu.
Alustasime oma reisi 17. oktoobril Tallinnast suunaga Dublini poole. Reisi esimesed 2 sihtkohta olid Dublin ja Palermo. Neid sihtkohti külastasime suurema seltskonnaga, kui ainult meie kaks. ? Põhjuseks siis see, et Minna noorem õde Mia oli juba mitu aastat vanematele rääkinud, et tema unistuste reisisihtkoht on Sitsiilia. ? Tallinast alustas reisi koos meiega 6 inimest, Dublinis ootasid meid veel 3 reisihuvilisest eestlast, kes Dublinis elanud ja töötanud juba kümmekond aastat. Dublini sõbrad olid nõus meiega lahkelt oma öömaja jagama ning Dublinit tutvustama.
Kohe tuttavate juurde saabudes nautisime iiri rahvustoitu Shepard´s Pie´d, mis peale pikka päeva maitses oivaliselt. Iirimaal olles külastasime erinevaid linnakesi nagu Bray, Greystone ja Howth. Sõime Johnnyfox´is iiri kõrgeimal asuvas pubis lambaliha stew´d ja nautisime kohalikku õlut. Sisustasime päevi paari matkaga, mis sisaldasid endas ilusaid maastiku- ja merevaateid. Peamisteks väljakutseteks Iirimaal veedetud nelja päeva jooksul osutusid seitsme inimese mahutamine Nissan Micrasse, üheksa inimesese majutamine kahetoalisesse korterisse ja teed ületades esmalt paremale, mitte vasakule vaatamine. Ilm oli ka meie poolel, kuna vastupidiselt Iirimaa tavadele ei sadanud kordagi vihma ning temperatuur oli mõnusalt suvine.

IMG_6741
Howth

21. oktoobri hommikul asusime 9-liikmelise seltskonnaga Dublinist Palermo poole teele.

Sitsiilias maandudes oli ilm suurepärane ja kõigi tuju hea. Esimene viivitus ilmnes aga kohe rendiautot lunastades- olles küll eelnevalt vajamineva väikebussi endale broneerinud ja vajaliku raha maksnud, selgus siiski, et vaja on tasuda veel ühe kindlustuse eest, mis meile nöörimisena tundus. Peale omavahelist arutelu saime aru, et pääsu meil sellest ei ole ja tasusime vajamineva summa. Edasi juhatati meid käeviipega umbmäärases suunas, kus pidi asuma rendifirma autopark. Sinna jõudes ja bussi sisemust vaadates avastasime paar defekti, millest ka töötajat informeerisime. Vastus oli kiire ja konkreetne: Don´t worry, You have Platinum. You don´t have to pay anything. Saime aru, et muretsemiseks pole põhjust ja asusime Catania suunas teele, mis asus saare teises otsas ja kus meid ootas esimene öömaja.
Siinkohal mainime ära, et kogu Sitsiilias ringi liikumise ajal oli sohvriks ainus täiskasvanud mees, kelleks oli Taavi ning naisterohke reisiseltskond andis oma ärevusest liikluse suhtes häälekalt teada juba parkimiskohalt välja keerates. Olime otsustanud natuke ajakulukama tee osas mööda rannikut, lootes nautida ilusaid vaateid, kuid peame tagantjärele tunnistama, et enamasti kulgesime tunnelist tunnelise ja tasusime erinevates kohtades teemaksu. Pärast 3,5 tunnist autoreisi, mille sisse mahtus esimene kohalik söögikord ja teadasaamine, et Sitsiilias on korralik mitme käpaga kohvimasin ka suvalises teeäärses bensiinijaamas, olime koos pimeduse saabumisega jõudnud saare teise otsa, sadamalinnakesse nimega Riposto. Mööda kitsaid tänavaid navigeerides jõudsime aadressile, kus asus meie öömaja. Välisel vaatlusel pisut nõutuks jätnud maja osutus sisse astudes tõeliseks luksuseks- olid olemas nii vaade jahisadamale kui vulkaan Etnale, mugavad toad, tervitusvein ja ruumi nautimiseks.  IMG_6801Pärast tubade jagamist otsustasime käia poes, et hommikuks toidumoona varuda. Kui arvasime saabudes, et kulgesime mööda kitsaid tänavaid, siis saime kiirelt aru, et need olid ühed laiemad teed selles linnas. Teel poodi kostus korduvalt küsimusi ja hüüdeid stiilis: “Kas ikka mahub läbi?”,  “Uskumatu”, “Täitsa lõpp” jne. Meid saadeti arusaamatute pilkudega ja ega me ise ka hästi aru ei saanud, kuidas me nii suure bussiga nii väikestele tänavatele olime sattunud. Kulminatsiooniks osutus kohvikukülastaja, kes lahkelt päevavarju tõstis/liigutas, et ühel ristmikul oma teekonda jätkama mahuksime. Sitsiilia liikluskorralduse mõistmiseks tuleb aru saada, et kui tänav tundub piisavalt lai, siis tuleb minna ja isegi kui ei tundu, siis tuleb ikkagi minna, sest selja taga ootab sama valikut ees veel hunnik autosid. Parkimisega sama lugu- vahet pole kus seisma tuleb jääda, lihtsalt seisa ja käi ära- küll kuidagi sinust mööda saadakse. Mõlgid ainult kinnitavad, et oled kohalik- mida rohkem mõlke, seda kohalikum. Järgmisel päeval sõime autentses Sitsiilia restoranis pitsat. Sõime nii palju kui mahtus aga kõike ikka ära ei suutnud süüa. Oli väga maitsev aga nende mõistes Pizza Normale on meie jaoks kaheperepitsa.

IMG_6846
PIZZAA!!!

Ühel päeval tegime väljasõidu ka Sitsiilia suuruselt teise linna nimega Catania, mis asus meist ca 30 min autosõidu kaugusel. Teades vaid seda, et tahame Catania ära näha, otsustasime sõita kesklinna ja vaadata milline pilt sealsele elule avaneb. Olles seltskonna bussijuht ja enda arvates üsna kogenud juht, siis kinnitan, et nägin ainult autosid ja ummikuid. Riposto liiklus oli siinsega võrreldes vägagi organiseeritud. Vasakpööret tehti Catanias kätt autost välja sirutades ja kaasliiklejatele märku andes, et seisatage nüüd korraks, MINA TULEN. Kaherealisel teel sõideti vastassuunavööndis seni kuni keegi vastu tuli, vahel oli see ka politsei , kes aga asjast suurt numbrit ei teinud. Ringteele jõudes avastasime end olukorrast, kus autosid oli viies reas, kuid mahasõit oli kaherealine. Pargiti kõikjal kuhu mahtus, olgu selleks siis ülekäigurajad või poe ukseesised.
Kui kohalikele omase sõidustiili võtsime omaks üsna kiirelt, siis asjad millega me ei harjunud olid linnades valimatult vedelevad prügihunnikud. Kohalikele ei valmistanud probleemi oma prügikoti lisamine niigi juba keset linna vedelevale prügihunnikule. Elanike suhtumises oli näha küll-keegi-tuleb-ja-tegeleb mentaliteeti. Mis muidugi ei takistanud uue prügihunniku tekkimist, kui keegi tuli ja tegeleski. Meie mõistes kojameest kohtasime kogu Sitsiilias oldud ajal heal juhul kolm korda. Kurb oli vaadata kuidas kohalikud ilusaid linnakesi prügisse matsid.
Ripostos veetsime neli päeva, millest kõige meeldejäävam oli kindlasti reis Etnale. Asusime bussiga teele meie mõistes varakult kohe peale hommikusööki, kuigi sitsiillaste jaoks oli kohe algamas siesta. Siesta on kohalike päeva loomulik osa, mil uksed sulgevad enamus asutusi ja ärisid. Kestab see päevane puhkehetk enamasti kolm tundi (kl13-16), kuid söögikohad avavad uksed alles kell 19.

IMG_6860
Teel Etnale

Igatahes, olles mikrobussiga jõudnud mööda väikeseid mägi- ja külateid Etna jalamil nii kõrgele, kust edasi sai ainult jala, otsustasime kogu seltskonnaga väikese matka omal käel ette võtta. Sellega eirasime ettekirjutust omapäi Etnat mitte avastama minna. Olime öömaja omanikult kuulnud, et tasulised giidiga tuurid on liiga kallid ning saab ka muudmoodi. Arvestades, et ka ilm oli üle keskmise hea, sammusimegi sirge seljaga keelavast märgist ja tõkkepuust mööda ning asusime teele.  Algus kulges vaateid imetledes ja pilte tehes, kuid mida kaugemale retkega jõudsime, seda põnevamaks/ hirmsamaks läks. Kui algus möödus laia teed pidi kõndides, siis üsna pea olime turnimas mööda konarlikke ja kitsaid laavateid pidi. Olid olemas mingid sildid, mille järgi umbmääraselt arvasime teadvat, kuhu ja kui pikale tiirule läheme. Kuid need sildid ei näidanud, et pilved, mis tundusid olevat sadade meetrite kõrgusel, on hetkega meie kohal ja meie omakorda nende sees. Nähtavus oli ca 50 meetrit ja sadas peenikest vihma. Kõige noorem meie seltskonnast oli erinevate inimeste kukil ning tema suust kostusid ka esimesena küsimused meie asukoha ja edasise teekonna pikkuse osas. Olles mööda märga, lehist ja pidevalt langevat teed jõudnud metsaonnikesse, olid ka täiskasvanute suul samad küsimused. Tunnistame, et giidi nõu oleks sellel hetkel kasuks tulnud küll. Leides õrna Google Mapsi signaali, saime õnneks esimesel katsel õige suuna kätte ja ka vihm lakkas. Tagasi bussini jõudes avastasime, et olime teel olnud kolm tundi ja selle ajaga läbinud seitse kilomeetrit Etna mägiteid. Vaatamata sellele, et noorim reisisell ei taha kindlasti tükk aega enam kuulda midagi matkamisest ja nii mõnigi meist valutas veel järgmiselgi päeval jalgu ning Minnale tuletas matkalt hangitud köha Etna seiklust veel mitmeid päevi hiljemgi meelde, olime järgmise pizza auga välja teeninud.

IMG_6922
Laavajõgi
IMG_6944
Pilves

IMG_6994IMG_6967IMG_6935IMG_6901

Tagasitee Palermo lähistele võtsime käsile 24. oktoobri hommikul. Jõudsime linnakesse nimega Balestrate kl 16 ning öömaja omanikule helistades ja oma saabumisest teada andes, saime kinnitust faktile, et oma lahkuse ja sõbralikkuse juures kipuvad sitsiillased pahatihti ütlema ka Yes, yes, Okay, I understand jutu peale, millest nad midagi aru ei saa.  Peale 30 min ootamist ja kohalikelt teada saamist, et meie aadressil asub kirik, saime kätte korterivõtmed naiselt, kes ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Balestrate´is olles külastasime kohalikke randu ja maitsesime kohalikke hõrgutisi. Ühel õhtul külastasime ööbiskohale lähimal asuvat restorani, kus omale pizza´sid ja pastasid tellides otsustas üks meie reisikaaslane lõpuks tellida just sellised spagetid nagu talle meeldivad. Nimelt oli al dente tema jaoks toores ja vaja oli well done´i. Loomulikult ei ütle well done ühelegi sitsiillasele midagi, kuid interneti abiga leidsime õige termini kirjeldamaks ülekeedetud spagette ja soov sai esitatud. Mille peale Minna pidas vajalikuks teenindajale rõhutada, et tema seda ülekeedetud pastasööjat ei tunne. Kui lõpuks sai rooga maitsma asuda, selgus, et see spaghetti ei olnud ikka piisavalt pehme..IMG_7084
IMG_7059Ärasõidu päeval otsustasime enne Palermo lennujaama suundumist teha ka tiiru Palermos. Sealne peatänav ja liiklus jäävad samuti pikaks ajaks meelde. Osa seltskonnast oli viimased tunnid Sitsiilias otsustanud veeta rannamõnusid nautides ning kesklinnast tulles ka nemad peale korjanud, ei olnud enam paljuks muuks aega, kui lennujaama sõiduks. Seal rendibussi edukalt tagastanud, asusime ootama lende- kes lendu tagasi Iirimaale, kes Eestisse, kes Filipiinidele…Meie punt. Tsauki-ciao!