Peatükk Port Barton

Teel Port Bartonisse saime aru, et olime siiani saanud nautida parimaid autoteid Palawanil. Peale põhimaanteelt lahkumist, jagus betoneeritud teed veel ca 15 km-i jagu- sinna sisse mahtus ka kohti, kus tee-ehituseks mõeldud betoon oli otsa saanud, sest leidus lõike, kus imestasime, miks on jäetud sajameetrine jupp tegemata…

IMG_7540
Mõned näited kohalikest teedest.

IMG_7543
Olles sihtpunkti jõudnud, nägime millised on tegelikkuses siinsed külateed. Kogu asula peale jagus korralikku teekatet u kilomeetri jagu. Ülejäänud oli meie mõistes auklik kruusatee, mis kuival päeval tolmas ja vihmasel päeval porimülkaks muutus.
Saabudes tervitas meid sõbralik hosteli töötajaskond, kes meid lahkesti tuppa juhatas. Saime muuseas teada, et elekter puudub igapäevaselt hommikuti kella 6st 10ni. Kell 10 osutus vägagi varieeruvaks- ei olnud harvad päevad, kui saime elektri tagasi kella 15 paiku pärastlõunal.

IMG_7555
Meie hostel Port Bartonis.

Peale rolleriga 60 km-i läbimist oli ainuõige mõte suunduda randa ja ühte paljudest rannabaaridest sisse astuda- sattusime Happy Hour´i (mis eksisteerib pea kõigis kohalikes baarides) ajal ehk kõik õlud maksid 48 peesot (0,9eurot). Selle koha eripärana kaasnes õllega veel Õnneliku Tunni puhul ka tasuta popkorn!

IMG_7558
Meie lemmik rannbaar. “Beachbarn”

Vaade koos külma õllega nauditud, suundusime kohalikku pitsarestorani, millest olime eelnevalt palju head kuulnud. Me ei pidanud pettuma. Lauda toodi õhukesepõhjaline, puuküttega ahjus valmistatud, 60cm-ise (!) ümbermõõduga imehea pitsa!

IMG_7563
Kauaoodatud kuulus pizza. Kusjuures see itaaliapärane restaron on taimetoidu restoran, mis meile suurepäraselt sobis!

Samal õhtul kohtusime ka Isaac´iga- meie hosteli omanikuga. Saime teada, et enne paikseks jäämist, oli ta 7 aastat Hiinas elanud ning ka Aasiat tundis ta läbi ja lõhki. Saime temalt häid ideid, mida Port Bartonis olles ette võtta.
Uuel päeval uus seiklus- seda mõtet järgides asusime hommikul rolleriga mööda mägiseid kruusateid teele, et jõuda Pamuayani koseni. Olles läbinud ca kilomeetri teekonnast, oli Minna veendunud, et tagasi tuleb tema jala. Tee oli niivõrd konarlik, kivine ja mudane. Olles kõik muud teele sattunud takistused ületanud, jätsime u kilometer enne sihtkohta jõudmist rolleri tee äärde ja läbisime kiirevoolulise, u 30 cm-i sügavuse jõe jala, et meile juba kalliks saanud rollerit säästa. Meil on sellega vaja ka võimalikult heas korras Puerto Princesasse tagasi jõuda. Suur oli meie naeratus, kui saime aru, et peale jõe ületamist olimegi jõudnud punkti, kust edasi saigi ainult
omal jalal. Nimed registreeritud ja 20 peesot annetuskasti poetatud, asusime mööda kitsast matkarada kose poole teele.IMG_7577

IMG_7576
Matkarada läbi dsungli oli imeilus, oleks võinud veel pikem rada olla.

Kohale jõudes imetlesime kõrgelt langevat vett ja nautisime üle pika aja jahedat ja magedat vett 🙂

IMG_7580
Võõrad ja kosk.
IMG_7637
Vahelduseks oli mõnus natuke jahedamas vees ujuda, kuid Minna arvates peab vesi ikkagi hästi soe olema.
IMG_7597
Meie ja kosk.

Samal õhtul söömas olles tutvusime enrgilise ja lõbusa hollandi paariga, kellega üheskoos nautisime planeeritust nii mõnegi kokteili enam. Olime neid juba esimesel õhtul Rannabaaris märganud ja poolsalaja jälginud- nad jäid meile oma rõõmsameelsuse ja hea energiaga kohe silma, Näeme reisil palju erinevaid inimesi ja enamasti jääb see vaid ühekordseks ja ühepoolseks nägemiseks- nii arvasimegi seegi kord minevat. Aga märkasime neid juba samal õhtul uuesti – ka nemad olid pitsat söömas; kuid pelgalt märkamiseks jäi see sellelgi korral. Alles nüüd, samasse restorani jõudes, leidsime end viimaks nendega suhtlemas ja samasse lauda istumas. Meil oli tekkinud juba tunne, et nad jälitavad meid ja on meiega suhtluse alustamise osas sama tagasihoidlikud, kui meie, kuid peale seda, kui Frederick baarileti äärest meiega juttu tegema tuli, saime aru, et nad on siin puhtalt praktilistel kaalutlustel. Kuna Port Bartonis puudub pangaautomaat, siis leidub nutikaid ärimehi, kes Paypali ja 10%-lise teenustasu eest sularaha “välja võtmist” pakuvad. Üks neist juhtus olema antud restorani omanik. Olime restoranis selleks ajaks ainukesed kliendid ning nautisime rändurite vahel tekkivat sünergiat täiel rinnal. Jagasime omavahel senise teekonna jooksul kogunenud tarkusi, soovitasime teineteistele, kus tasuks ööbida ja mida teha. Nemad olid alustanud Palawani avastamist põhjast- just sealt, kuhu meie suundumas olime. Ja meie alustasime Peurtost – sealt, kuhu nemad suunduvad. Õhtu lõpetasime Esteri ja Frederickuga üheskoos tantsides.

IMG_7667
Ester ja Frederick. Suur osa reisimisest on kohtumine uute ja ilusate inimstega!

Hommikul ärgates, vaatamata lühikeseks jäänud unele, olime juba teel paadituurile. Koos kaheksa turisti ja kolme kohaliku meeskonnaliikmega asusime juba kella poole kümne paiku teele. Snorgeldasime korallrahudel, ujusime koos merikilpkonnadega, sõime värkselt püütud kala ja nagu lõpuks välja tuli- kõrbesime päikese käes. Hea meel, et käidud sai, kuid sellisele “turistikale” enam ei kipu. Nimelt oli meie suhtumine neisse paadituuridesse algusest peale kõhklev. Neid pakutakse kõikjal ja meie kahtlused seisnesid nende üksluisuses – loomulikult ei ole iga reis mõne teisega identne, kuid suures plaanis on need siiski väga sarnased. Kahtlused said paadis ainult kinnitust. 10 turisti, kes üksteisest nii vanuse kui reisi eesmärgi osas paljuski erinevad, ühes paadis, mis kohtab oma kohustlikul marsruudil kümneid teisi sama põhimõttega liikvel olevaid paate, ei ole kokkuvõttes väga hea viis kõigest sellest ilust naudingu saamiseks. Paraku ei leidu just palju muid võimalusi ümberkaudse looduse imetlemiseks. Meie otsusele tuur siin võtta, aitas palju kaasa tunduvalt soodsam hind kui mujal – 750 peesot ehk 12 eurot. Selle eest saime pileti paati, lõunasöögi, snorgeldamismaski, keskkonnakaardi, mis on kohustuslik – kehtib 10 päeva – ning sissepääsu saarele, kus lõunat sõime. 150 peesot kahe külma õlle eest paigutame paratamatute kulutuste lahtrisse 🙂 Kõrghooajal tuleb olenevalt asukohast välja käia umbes kaks korda enam.

IMG_7676
Turistidega paadis.
IMG_7684
Täpselt nii sinine vesi oligi.
IMG_7689
Armas pisike kaluriküla.
IMG_7699
Sealtsamast kalurikülast saime ka lõunasöögiks kala.

IMG_7701

IMG_7702
Meie paat.
IMG_7705
Mõnus koht LL’i (logelemine ja lõõgastumine) tegemiseks, kuhu paraku ilma islandhoppinguta ei saaks.
IMG_7706
Natuke jalutamist ja järjekordne salarand.
IMG_7714
Lõunasöök.
IMG_7721
Meritähed sai ka nähtud.Kilpkonnast kahjuks pilti ei saanud, sest nii ägedad me pole, et meil sellist kaamerat oleks, mida vee alla kaasa saaks võtta.
IMG_7730
Liiva saar keset vett.

Uuel päeval oli meil hea meel, et paadituur vähemasti hea ilma peale sattus- nimelt sadas rohkemal või vähemal
määral järgmised kolm päeva. Sisustasime aega raamatuid lugedes ja raha säästes. Kuna lähim pangaautomaat asus ligemale tunnise sõidu kaugusel, siis otsustasime, et saame olemasoleva sularahaga hakkama.
Ühel päeval üritasime lähedalasuvasse randa minna, kuid olles vaevalt kilomeetri kaugusele jõudnud ja napilt paaril korral libeduse tõttu ümberkukkumist vältinud ning eesolevat porimülgast nähes, otsustasime siiski lugemise kasuks.
Viimasel päeval Port Bartonis leidsime valuutavahetuspunkti ja meie sularahakriis leidis lahenduse- koos sellega ka säästureziimil elamine 🙂 Lubasime veelkord supersuurel pitsal oma kõhtudesse jõuda ja arutasime omavahel, et nemad, kes, vastupidiselt meile, veedavad Port Bartonis ainult mõne üksiku päeva, ei saa sellest kohast sellist naudingut, kuna kulutavad liiga palju aega ringi rahmeldamisele.

IMG_7754
Hiljem sai meie lemmik baariks see rannaäärse hostli reception, kus ka süüa/juua pakuti. Hinnad olid supersoodsad ja kuna mobiilse neti levi oli vaid rannas, siis sai sellest ka meie surfikoht vihmastel päevadel.

Hommikul ärgates valmistasime eelkõige oma tagumikke ette 60 km-i pikkuseks rollerisõiduks, suunaga saare põhjaossa.
Olime juba eelnevalt paika pannud, et veedame öö Taytay linnakeses. Kohale jõudes tundus linnake üsnagi igav, selline tüüpiline läbisõidu koht, kus kogu elu on koondunud peatänava äärde. Majutuskohas oli meie tuba mõnusalt suur- vastupidiselt tavalisele 6-le ruutmeetrile saime seekord laiutada ca 15 ruutmeetril. Ja bassein ei teinud
samuti paha- saime seal kahekesi sulistada ja lõõgastuda.

IMG_7829
Toad selles hostelis polnud suurem asi, kuid Bassein oli lihtsalt super.

Enne seda saime aga mõnusalt autentse kogemuse kohalikus söögitoas. See asus peatänava mürglist eemal ja nägi välja just selline ehe- ei midagi liigset.

IMG_7780
Kohalik söögisaal. Toidud olid väga maitsvad ja vahelduseks lahustuvale kohvile sai siin täitsa maitsvat jääkohvi.

Jäime kogemusega väga rahule. Peale basseinilõõgastust otsustas Taavi linna snäkkide järele sõita. Alles sealt tagasitulles ja ühte tänavasse sisse põigates, sain aru et Taytay on rohkemat kui vaid peatänav. Nüüdseks juba rollerisõidu enda arvates käppa saanuna, siksakitasin tagasi hostelisse, et ka Minnale linna põnevamat osa näidata. Jõudsime tagasi linna täpselt “kuldsel tunnil”, kui loojuv päike oli taeva punaseks värvinud. Istusime ja imetlesime, pilkudega üle vee rännates, kohalikku promenaadi ja tõdesime ühiselt, kui kahju meil on, et vaid üheks õhtuks siia jääme. Taytay oli meid ära võlunud. IMG_7815IMG_7796

IMG_7794
Imeline päikseloojang.

Aga polnud parata, uued kohad ootasid avastamist. Tagasi koduteel juhtus ka esimene viperus rollerisõidus, kui Taavi liigne ringivaatamine asfaldilt murule sõitmise tekitas ja varvastega pidurduse tingis. Sain meeldetuletuseks, et rollerisõidus on veel arenguruumi, varba otsa verevalumi.
Jõudsime veel hommikul, enne minekut, külastada 350 aasta vanust hispaanlaste sõjaaegset kindlustIMG_7869IMG_7859IMG_7836IMG_7834
ning seejärel hüppasime oma kottidega rolleri selga ja võtsime suuna El Nido poole.

IMG_7881
Jeepneysid kohtab Palawanil harvem, kuid Manila oli neist pungil
IMG_7854
Jääme sind igatsema, Taytay!

Tekst Taavi
Kujundus Minna

Edastamine soovitatav

 

Peatükk Puerto Princesa

“Nädal aega Puerto Princesas??? No siis te kindlasti käisite maaaluses jões ja Honda Bay’s..”
“…Eee, tegelikult me otsustasime, et me ei lähe nendesse kohtadesse..”
“Mis tegite siis seal nii kaua???”
(Enam me ei julgegi kohalikele öelda, et me nii kaua Palawani pealinnas olime).
Aga tõesti, mida me siis tegime ja kogesime niivõrd kaua Puertos olles..

Alustame algusest.
Maandusime Puerto Princesa lennujaamas ja teades, et meie esimesed kaks ööd peaks olema lennujaamast vaid 600meetrit, otsustasime, et lähme jala. 600m oli muidugi linnulennult ja tegelikult pidime metsikus palavuses vantsima 2,6km. Aga Minna nõudis kõndimist ja trycicle’i peale me ei läinud. Puerto on üsnagi pisike linn aga esimese ööbimiskoha suutsime valida kesklinnast niipalju eemal, et saime aru, et jala me seda maad edasi-tagasi läbida ei taha. Sel hetkel sai ka otsus tehtud, et kui oleme ennast sisse seadnud ja värskendanud lähme rollerirendi otsingule.
Esimese majutuskoha kohta võib väita, et see oli kõige ebameeldivam tuba, kus me siiamaani olnud oleme. (Isegi tulevased puuonni seiklused kõrvale jättes). Maksime veel kohapeal juurde, et saada konditsioneeriga tuba, kuid esimene öö lõdisedes palusime järgmine päev ennast ‘fanroomi’ paigutada.

IMG_7234
Tuba kuhu lasime end ümber paigutada. Esmapilgul tavaline hostelituba, kuid näiteks duši surve oli kui uduvihm.
IMG_7176
Toad polnud suurem asi aga ühiskasutatavad ruumid olid täitsa hubased. Hommikusöögiks puuviljad ja purgikohv.

Internetist leidsime eurooplase, kes meie läheduses rollereid laenutab. Teda leida oli keeruline ja pimedus tükkis ka peale ja hämarad kõrvaltänavad tunduvad meile veel hirmsad. Lõpuks jõudsime pärale ja tegu oli vene rahvusest härraga.. Taavis äratas ta siiski juba üsna lühikese aja jooksul usaldusväärsust ja hoolimata faktist, et tal oli meile pakkuda vaid kõige kallim roller saime me selle siiski pea poole odavamalt, kui hinnakirjas. Minna oli eelnevat lugenud, et passi kindlasti tagatiseks mitte jätta! Kuid seal olles olime ultimaatumi ees, sest eurooplane (loe:venelane) muu tagatisega rahul ei olnud ja me väga tahtsime sellelt pimedalt kõrvaltänavalt juba millegi liikuva seljas minema saada. Ning kuna ka Minnas oli juba kerge usaldus härra osas tekkinud, märkisime ja pildistasime kõik väiksemadki kriimud üles, vahetasime WhatsApp’i ja ta jagas soovitusi ning ütles, et me kirjutaks julgelt, kui on küsimusi. Eks me näe, kas saame Taavi passi tagasi või jäämegi siia saarele.

IMG_7161
Esimene roller sõit Puertos.

Peagi oli aeg liikuda edasi kauaoodatud puuonni, kohale jõudes olime vaimustatud. Meie treehouse asus väikeses öko külakeses, kus majutuspaiku oli peale puuonni teisigi aga peale meie oli sel hetkel seal vaid kohalik suurpere, kes meid omaniku puudumisel vastu võttis.Astunud oma onni, istus Minna rõdule pingi peale maha ja ütles, et tema enam ei tõuse. Vaade oli otse merele, kuigi parasjagu oli mõõn ja merd oli tagasi oodata hommmikuks.

IMG_7240
Meie puuonn.
IMG_7243
Mõõn, kohalikud korjavad mõõna ajal kala.
IMG_7272
Hommikune vaade onni elutoast.
IMG_7257
Esimene õhtu lasime kohalikul tädil endale õhtusöögi valmistada, see kala oli imemaitsev. Haigeks ei jäänud. 🙂
IMG_7454
Clarkville Eco camp, kus meie onn asus.

 

IMG_7276
Kohalike õdedega lõunal. Sellel taldrikul seal allääres on ühed pallid. Need on kartulipudrust, mis on magus. See oli väga hea….
IMG_7288
Minna esimene rollerisõit, lõppes kraavis. :’D

Paar päeva avastasime linna ja natuke kaugemaid randu, kuna Puertos erilisi randu, mis ujuma kutsuksid, ei ole. Esimene rannaelamus oli vapustav. Juba sõit sinna oli elamus. Orud ja mäed ja lõputu rohelus. Kohale jõudes olid muidugi kohe ehtekunstikud meil kallal, esimesele pakkujale ütles Taavi “Maybe later” ja kuigi kunstnik ütles, et ta jätab meid meelde, pääsesime nii minema, et ta meid ei märganud. Veetsime Nagtabonis mõnusa rannapäeva, hoolimata ehtekunstnikest, kes “päris” pärlikeesid vaid paari euro eest müüsid ning tüütust filipinost, kes lainetes ümber Minna tiirutas (ujumas pidime käima kordamööda, kuna kogu oma varandust vedasime meeleheitlikult igalpool kaasas).

IMG_7470
Kohalik, meile ilmselgelt südamelähedane, prügiauto.
IMG_7193
Sõit Nagtaboni randa.

 

IMG_7233
Nagtabon.

 

IMG_7199
Nagtabon. Lained olid tegelikult väga suured, niiet vees sai olla ainult täiesti kaldal. Seal oli kohata ka lainesurfareid.
IMG_7333
Talaudyong rand
IMG_7338
Teine rand mida avastasime. Loomulikult meeldis see meile rohkem, kui Nagtabon, sest tegu oli jällegi täieliku privaatse rannaga.

 

Kohalikud elamud linnast eemal (mitte, et linna sees need väga erineksid).

Ilmselt oli see umbes neljandal päeval Puertos, kui me mõlemad endilt küsisime, mida me tegelikult siin teeme, Lihtsalt passime ju. Turisti tegevused meile absoluutselt pinget ei paku ja sellele raha raisata ei taha. Ja siit ka küsimus ja vastus “Miks me otsustasime mitte Sabangi maaaluse jõe tuurile minna?”
Olles eelnevalt lugenud teiste seljakotirändurite blogisid ja aru saanud, et kuigi see tuur on “touristy” ja ükski endast lugupidav backpacker ei taha olla “turist”, siis Sabang on koht kus ikkagi PEAB ära käima. Hoolimata kallist hinnast (ca 30 euri nägu). Ning olime juba arvestanud, et no kui peab ära tegema, siis teeme. Oleme ju juba siin. Aga siis sattusime vaatama kellegi Youtube´i videot maaaluse jõe tuurist. Vaatasime video lõpuni ja vaatasime üksteisele otsa. “Eeee kogu lugu vä? Ma küll sellele raha ei taha kulutada!” Ja oligi otsus tehtud.
Teine küsimus “Miks me ei läinud Honda Bay island hoppingule (saare hüppamine)? Lihtne vastus, jätame saare hüppamise järgnevatele sihtkohtadele. Ning juba olime loonud arvamuse, mis see endast kujutab ning nüüdseks selle tuuri ära teinud,
läks meie arvamus täitsa täppi aga sellest juba järgmises peatükis. Spoileriks nii palju, et ilmselt jääb see esimeseks ja viimaseks.
Järgmisel päeval olime juba rahu teinud ka sellega, et me ei peagi ju midagi tegema ja võimegi lihtsalt olla ja puhata. Ja kuna on alles vägagi reisi algus siis elame alles sisse ja valmistume kõiksugusteks seiklusteks, mis ees ootavad. Ja sellest me ju koguaeg räägimegi, et elu ei seisne töötamises, rabelemises, asjade omamises ja laenude maksmises, vaid elu võibki olla üks lõputu siesta! Ja kuna enne reisi tegime ikkagi ränka tööd ja tänu sellele me nüüd siin oleme, kus oleme. Kohustuste vaba elu, vabadus, naudime! Mõnda aega peale neid arutelusid, lugedes raamatut “61 hours”, oli seal lause, mis võtab suurepäraselt kokku meie elu moto: “Miks on veidram rännata ja liikuda ühest kohast teise, kui elada kogu oma elu ühe ja sama koha peal?” Tõesti, “miks?”, oleme me alati üskteiselt küsinud.. Ning vastanud, et inimesed on lihtsalt erinevad. Paraku aga paljud ei oskagi teistmoodi, kui on “normaalne” elada.. Saame aru, et see nõuab tihtipeale palju tööd. Meil, tuleb tunnistada, on paljuski vedanud.

IMG_7381.JPG
Tõus, vaade meie onnist.
IMG_7366
Täielik privaatbaar, ainult et õlle pidime ise tooma.
IMG_7404
Tüüpiline tänav, kesklinnast ca 3km kaugusel.

 

IMG_7402
Taavil oleks vaja habet minna piirama aga ta ei julge…
IMG_7391
Tüüpiline tänav.
IMG_7410
Kohalik pood – sari-sari. Sealt saab saia, konserve, kiirnuudleid, jooke. (Õlu maksab siin ca 50 senti), krõpse, ühekorra pakendis seepe, hambapastat, saab kõnekaarti laadida jpm..
IMG_7343
Pepsilao eest sai 10 peeso ehk ca 20 sendi eest Gatorade’i.
IMG_7415.JPG
Meie lemmik baar/resto puuonni lähedal, baaris maksab õlu tavaliselt 1 euro.
IMG_7308
Midagi peatänva laadset.
IMG_7304
Tänava äär on turg.

Puuonni nimeks reserveerimisel oli “Puuonn rannal, seiklushimulisele paarile” ja seiklus oli algamas. Tuli öö ja tuli äikesetorm. Paugutas nii, et Minna oli tõsiselt elu pärast hirmul. “Mis siis, kui äike meie puuonni lööb?” Ütles Minna. “Siis on sitasti!”, oli Taavi kohe agaralt mind lohutamas. Hommikul olime veel elus, kuigi tunne ei olnud nii elav, Minnal juba kolmas öö magamata.. Selleks ajaks olime aru saanud, et esialgu plaanitud kaheksat ööd me siin vastu ei pea. Kuna ka mitmed lubatud tingimused puudusid, näiteks Wifi ja köök ning kohalik naine, kes seal parasjagu majandas, küsis ainuüksi kuuma vee eest meilt 40 peesot (mis on küll ca 60 senti, aga teades juba veidi kohalikke tingimusi, oli see ilmselgelt liiga palju). Samuti oli meie onn üsna räpane. Arusaadav, et onn keset metsa ei saa olla säravpuhas aga kõiki pindasid, mis onnis olid, kattis mustuse kiht. Otsustasime oma ‘hostile’ kirjutada ja palusime, et ta meie sealviibimist 3 päeva võrra lühendaks. Õnneks oli ta kohe nõus ja vabandas ette-taha. Olime vastusega rahul.
Kuna endiselt sadas ja sadas, otsustasime vihmakeebid selga tõmmata ja lootes, et teed kõige hullemad pole, oma rollu selga hüpata ja puhtasse, kuiva, moodsasse, suurde ja juba tuttavasse Robinsoni kaubanduskeskusse varju minna ning seal juua üks hea cappuccino ning nautida surfamist (internetis).
Puuonn – 2 ööd veel minna. Õhtul, mööda puud üles magamislavatsile ronides, leidsime, et niigi veidi rebenenud koormakile, mis oli ainukeseks seinaks ja kaitseks tuule ja vihma eest, oli täiesti ribadeks. Madrats oli läbimärg.. Mida me nüüd teeme??
Otsustasime, et veedame öö alumisel korrusel bambusdiivanil istudes ning üksteise õlgu padjana kasutades. Ning homme otsime uue koha ja loodame, et host tuleb veel nii palju vastu, et tagastab meile veel ühe öö. Isegi kui ei tagasta, tõmbame me siit minema.
Kõige ebamugavamad tunnid seni meie reisil. Taavi magas. Minnal oli metsik uni, mitmest magamata ööst aga iga krõps, raks, välk ajasid kohe ärävile. Tuleb pikk, pikk öö, mõtlesin. Tunnike maganud, ärkas ka Taavi ja otsustasime, et lähme proovime seda vettinud madratsit. Keerasime madratsi ringi ja avastasime, et teiselt poolt on madrats peaaegu kuiv. Jess. Vihm ja torm oli ka järgi andnud ja oluliselt märjemaks enam minna ei saanud. Ei läinud ka. Ärgates oli ilm ilus. Otsustasime, et ei tõmba ikka minema, panime linad kuivama ja läksime veel viimast päeva Puerto Princesat nautima. Viimane öö möödus küll seiklusteta ja tormivabalt, kuid magada ikka ei saanud. Otse meie kõrval oli väga lärmakas undamis masin. Siimaani me ei tea,mis see oli, kuid julgeme arvata, et see oli seade peletamaks mingisuguseid elukaid. Kõige tõenäolisemalt fruitbat’e (eesti k. puuvilja nahkhiiri).

IMG_7442
Magamislavats siis kui tuul oli juba seina ära lõhkund.
IMG_7421
Vaade onnist päikesetõusule. Äratuskella ei pidanud panema kuna magada niikuinii ei saanud.:D

Aeg oli sammud (loe: rattad) seada Port Bartoni suunas, ca 160km Puertost. Arvasime, et mõistlik on minna vahepeatusega ja kuna me lahkusime treehousist varem aga Port Bartonis oli majutus juba paigas, oli meil veel kolmeks ööks peavarju vaja. Leidsime AirBnb’st 100km kaugusel Puerto Princesast, Roxase linna läheduses, mõnusa majutuse. Arvustused olid super, hind oli küll paar eurot üle meie seatud piirist, kuid tuba tundus korralik ja mugav ning peale viimaseid öid puuonnis vajasime me lihtsalt puhkust. Kohale jõudes selgus meie rõõmuks, et ka hommikusöök on hinna sees. Tegu oli täieliku pärapõrguga aga igati positiivses mõttes. Meie jaoks paradiis. Maja asus rannast kümnekonna sammu kaugusel ja rand oli täielikult meie.

IMG_7510
Taavi päevitamas privaatrannas.

IMG_7519

IMG_7523
Tomi ja Belle maja. Luksusvilla võrreldes enamuste elamutega. Meie toa aken all vasakus nurgas.
IMG_7532
Vaade meie terrassilt.
IMG_7534
Vaade vol.2

 

IMG_7504.JPG
Kõige suurem pood (loe:turg) Roxas’e linnas. Tom’i ja Belle’i kodust 30km.

Ainukesed turistid peale meie selles ööbimiskohas ja kogu külakeses nimega Caramay, olid kaks noort tüdrukut (seljakotirändurid ehk siis ei olnudki turistid). Ashley ja Lauren olid pärit UK’st, nad olid ligi aasta töötanud Austraalias, et raha koguda ja Kagu- Aasiat avastada. Saime omavahel headeks tuttavateks, jagasime kontakte ja lobisesime elust, olust, reisimisest ja seiklustest. Ööbimiskoha peremees ja perenaine olid külalislahkuse meistrid. Keskealine Kanada-Filipiini abielupaar, kes abielus olnud vaid 6 aastat, kuid juba koos väga palju mööda maailma reisinud. Saime neilt hommiku-ja õhtusöögi lauas häid nippe ja arvamuslugusid kuhu minna, mida teha. Nende käest saime ka kinntuse, et Sabangi maaalune jõgi oli nende jaoks ajaraiskamine.
Kuna tegu oli väiksese külakesega, siis restorane oli seal täpselt null aga Belle’i söögitegemisoskuse juures polnud see ka mingi probleem. See oli ka esimene kord reisi jooksul, kui sõime liha. Olime otsustanud, nii hügieeni kui ka enesetunde aspektist lihast loobuda (kala ja mereannid otsustasime oma menüüsse jätta). Ei tahtnud lihtsalt oma erisoovidega pererahvale koormaks olla. Minnal küll kõik seal veedetud aeg kõht valutas aga toit oli siiski maitsev. Viimasel õhtusöögil aga tuli juhuslikult jutuks, et kõik me –
Minna, Taavi, Lauren ja Ashley eelistavad lihale kala, millepeale Belle sai Tomi peale pahaseks – “Misasja sa ütlesid, et ära tee kala, et külalised jooksevad selle haisu peale minema.” Belle ise oli suur kalasõber. Tom ilmselt mitte nii väga. Olime küll veidi pettunud kuuldes külmkapis seisvatest krevettidest ja headest kohalikest kaladest aga vahelduseks oli tore maitsvat liharooga süüa. Viimasel päeval hommikusöögile minnes kohtasime ka Hispaania paari, kes samuti Tomi ja Belle juures ööbisid, kuid kes eelnevatel päevadel hija õhtul tuppa jõudsid ja varahommikul lahkusid. Söögituppa astudes seisis palja ülakehaga Sebastian laua juures. Tervitasime viisakalt. Meie istusime maha, Sebastian läks kutsuma oma kaasat. Ja siis mulle jõudis kohale, Sebastian oli kõige ilusam inimene maailmas keda ma olin kohanud. Loomulikult ei julgenud ma mitu päeva seda Taavile öelda, kuid lõpuks võtsin julguse kokku ,,Kuule see hispaanlane seal Tomi juures oli ebanormaalselt ilus mees.” Taavi: “Ma tean jaaaaa, ma vaatasin ka teda seal seismas ja tahtsin öelda, et õpeta mind ka!” Niisiis nõustusime ilma igasuguse armukadeduseta, et kohtasime kõige naeruväärsemalt ilusamat meest maailmas.
Kolm lõõgastavat päeva läbi, jätsime kõigiga hüvasti, Tom veel väljendas kahetsust, et tal meiega rohkem polnud võimalust lobiseda, kuna klappisime niivõrd hästi.
Asusime Port Bartoni poole teele!

Täna kirjutas teile Minna (Taavil on kirjanikublokk).

Osa 1: Palawan, Peatükk Manila

Peatükk Manila

Olles teised reisisellid heade soovidega kodu poole saatnud ja ise veel paremaid soove teele kaasa saanud, jäime ootama lendu,mis meid Palermost Milaano poole viiks. Seal omakorda pidime ootama 12 tundi, et saada raudlinnu peale, mis suuna Saudi Araabia poole võtaks. Öö Milaano lennujaamas ei olnud just mugavaim, mille kumbki meist on veetnud, kuid valusaid konte hõõrudes jõudsime viimaks oma väravasse.
Lennujaama elule kohaselt toitusime kartulikrõpsudest ja kummikommidest. Lennukisse minnes saime aimu oma sihtkoha kultuurilistest erinevusest,kuuldes valjuhääldist, enne õhkutõusu, Allahile suunatud palvet. Riyadhis maandudes ning järgmise lennu tarbeks turvakontrolli läbides paluti kontrolli esmaslt ainult mehed, kes kahe kohaliku härra valvsa pilgu all oma pagasi ette näitasid ning siis said eraldiseisvast ruumist kontrolli läbida naised.
Selleks ajaks olime juba harjunud, et kohalikud naised katavad oma keha ja nägu musta, maani ulatuva hidžaabiga. Lennujaamas olid küll eraldi ruumid palvetamiseks, kuid lisaks neile kummardati Allahit ka ootesaalis. Lubasime endile Riyadhis ka praeguse seisuga viimaseks jäänud burgerieine ning siis oligi aeg asuda Manila poole teele.
Manilas maandusime kohaliku aja järgi kl 16 ning väljas oli 31 kraadi sooja. Olles jõudnud terminalihoonest kaks sammu välja astuda, olid esimesed
agarad Aasia mehed meile juba taksot pakkumas. Neile ja järgmistele keelduvalt vastanud, otsustasime suunduda tagasi terminali, kuid see osutus võimatuks,
sest mundris mehed uksel olid resoluutsed- Exit only! Seejärel oli käes hetk valuutat vahetada- 50ne euro võrra vaesemad ja 3028ne peeso võrra rikkamad.
Meie kõrval vahetas raha üks vanem härrasmees, kes oli samuti reisil, kuid kes kiirel hindamisel tundus kohaliku eluga paremini kursis olevat.
Temalt taksode kohta uurides, osutus härra vägagi sõbralikuks ning pakkus meile oma isikliku autojuhi teenust. Kuuldes, et sõit meie ööbiskohta on ca 45km-it,
pakkus autojuht meile hinnaks 2500 peesot. Tänasime juhiste eest ja keeldusime viisakalt- olime eelnevalt uurinud, et ametlik taksosõit soovitud
sihtpunkti maksab u neli korda vähem. Otsustasime lennujamast ka soetada kohaliku kõnekaardi- 1100 peesot ja 4GB internetti ja 25 min rahvusvahelisi kõnesid olemas. Leides seejärel autoderivi, mis pakkus sõiduteenust, saime lõpuks müügitöö tegijaga kaubale 1500 peeso eest. Juba autos istudes ja lootuses
liikuma saada, selgus, et autojuht ei tea sihtkohast midagi ning läks teiste juhtide käest aru pärima. Tuli välja, et sihtkoht on selle raha eest ikka liiga kaugel. Uuesti naise käest, kellega diili tegime, aru pärides, mis toimub, saime vastuseks: Sorry, honest mistake. Uus hind 2200- jätsime kauba tegematta.
Vahepeal oli juba kottpimedaks läinud ning segu reisiväsimusest, kuumusest, arusaamatustest ja rahvarohkusest hakkas meile mõjuma. Argumenteerisime omavahel
elavalt, mida edasi teha. Otsustasime algsesse sihtkohta mitte minna ja broneerida omale toa kusagil lähemal. See tehtud, oli vaja ikkagi leida keegi,
kes meid sinna kohale toimetaks. Saime juba ühe “ärimehega” hinnas kaubale ja kõndisime tema palgal oleva juhi järel parkla teise otsa. Nähes, et sõiduvahendiks on toonklaasidega valge kaubik, oli ja on Minna siiani veendunud, et meid oleks röövitud. Ütlesime, et no way ja kõndisime minema. Seejärel leidis meid järgmine “ärihai”, kellega lõpuks ka kaupa tegime ja kelle juht meid sihtkohta toimetas. Teel sinna vaatasime suu ammuli aknast välja ja imestasime Manila liikluse, rahvarohkuse, kohaliku ühistranspordi, inimeste ja iseendi üle. Kl 20 lõpuks kohale jõudes tasusime vajaliku summa kahe öö eest ja suundusime tuppa. Sinna jõudes võisime sügavalt välja hingata ja rõõmustada, et oleme turvaliselt kohal. Minna küll leidis peale lennujaamaseiklusi, et me ei pea Aasias nädalatki vastu, kuid nüüdseks oleme juba vastupidist suutnud tõestada. Kiire pesu, konditsioneer paraja kraadi peale ja magama. Magasime järgmise päeva pärastlõunani.
Kuna Minna oli endiselt Etna retkest tõbine ja ei tundnud end ärgates hästi, leppisime kokku, et käin kohalikus supermarketis ja hangin meile toitu ning
muretsen võimalusel ka adapteri, kuna kohalikud pistikud on teistsugused ja meie akupank oli juba tühjaks saamas. Esimene intsident pikakasvulise eurooplase
ja kohaliku vahel leidis aset kohe minu jõudmisel hotelli fuajeesse, kui liftist välja astudes kuulsin kiledalt häält kusagilt altpoolt kostmas: Oh, so tall man! Olles hotellist jõudnud 100m kaugusele, nägin nööri abil jalgupidi posti külge aheldatud kolme kukke- sealsamas kõrval oli putka, kus oli omale võimalik kukepraadi tellida. Kohalike pilkude eest põigeldes ja veel pisut edasi kõndides, otsustasin ümber pöörata ja Minna endaga kaasa kutsuda.
Liikusime seejärel Metro Manilas juba kahekesi kord ühel ja kord teisel teeserval, sest kõnniteid Manilas põhimõtteliselt ei eksisteeri. Kõik tänavaääred on täis erisuguseid ärisid (söögikohti ja sari-sari poode – õlle ja krõpsu pood) ja pargitud autosid, mille vahel omakorda kihab meeletu liiklus ning kõik on kusagile teel.
Vapralt kondimootori ja Apple Mapsi toel supermarketisse jõudnuna, suundusime otsejoones Starbucksi ja püüdsime aduda, kus oleme ja mida teeme.
Ostud sooritatud, oli väljas taas pimedaks läinud ning juba valguse käes sipelgapesana tundunud linnas oli pimedas veel tähelepanelikum vaja olla, et
mitte jalgu jääda. Pidev signaalitamine ja endast märku andmine on nüüdseks juba tavapäraseks saanud, kuid sel hetkel jala liikudes, oli kõike seda korraga liiga palju. Kuigi oli 28. oktoober, kohtasime tagasiteel juba ka väikeseid lapsi, kes meid tänavanurgal oma kostüümidega ehmatasid ja reipalt Trick-or-Treat hüüdsid.
Järgmisel päeval esimesest ööbimiskohast lahkudes, oli väljas vihmane, kuid eelnevalt broneeritud majutuskohta otsustasime esmalt siiski jala suunduda.
Poolele teele jõudes ja läbimärjad olles, sai teoks meie esimene sõit kohaliku taksoga, millel nimeks Trycycle- meie mõistes siis külgkorviga motikas, millele katus peale ehitatud. Olles küll eelnevalt uurinud, et sellega sõidavad enamjaolt vaid kohalikud ja ilma kohalikuta pole turistil vaja sinna ronida sest paljud juhid on kriminaalid, jõudsime
õnnelikult ja soodsalt (40 peesot ca 60 euro senti) soovitud aadressile. Minna sõitis korvis ja mina pakkisin oma kaks meetrit juhi taha istmele.
Uues üürikohas üritasime küll mõistlikul ajal magama jääda, kuid pikk lennureis ja ajavööndi vahetus, olid meie unereziimi korralikult segamini löönud. Saime Unematiga kaubale u kl 3 öösel ja magasime taaskord hiliste lõunatundideni. Samal õhtul kasutasime enda käsutuses olnud kööki ja valmistasime omale tõelise gurmeetoidu- praekartulid salatiga! Tegime Mandalayung´is ööbides ka väljasõidu rahvusmuuseumisse, kuhu suundusime juba Grab-i abil. Grab on sarnane
sõidujagamisteenus Taxify ja Uberiga. Soovitame seda soojalt kõigile- hind on kohe teada ja meile sattunud juhid olid igati asjalikud. Rahvusmuuseumis tiir tehtud (sissepääs tasuta) ja Rizali pargi kaudu ka Manila Bayle pilk heidetud, suundusime tagasi kodukanti. Saime autojuhiks endise politseiniku, kes õhtusel tipptunnil teadis vägagi hästi väiksemaid teid ja meid suurtest ummikutest mööda sõidutas.
Kodu lähedal asuvas, Manila suuruselt teises kaubamajas õhtusöök söödud (tänavatoitu me veel proovida ei julge), suundusime jala ööbiskoha poole.
Saime taaskord aimu, kui kontrastne see metropol on. Kõigest mõnisada meetrit kaubamajast, asuvad lõputud tänavatoiduputkad, pisikesed ärid,
nende vahel askeldamas sadu inimesi. Silme eest läks kirjuks. Ka tänaval hulkuvaid koeri on Manilas üksjagu- nemadki on osa sellest metropolist.
Kaubamajade kohta saime endiselt korravalvurilt veel nii palju teada, et jõulukaupa müüakse Aasias alates septembrist ja ka ärid on ostlejate kauem avatud kui tavaliselt. Kuigi metropol oli kirev ja kindlasti meie jaoks midagi täiesti uut, siis ei olnud see siiski nii hull kui olime kartnud. Eestis hirmutati meid ikka täiesti ära. Aga oma silm on kuningas ja meie saime sellest linnast igatahes elamuse.
Järgmisel hommikul oligi aeg asjad taas kokku pakkida ja lennujaama suunduda- ees ootas lend Palawani saarele.

IMG_7099
Esimene hommikusöök (loe: õhtusöök)
IMG_7105
Esimene jalutuskäik läbi Manila.
IMG_7110
Mingisugune kanal.
IMG_7113
Vaade kohalikust taksost – trycicleist.
IMG_E7050
Tüüpiline Manila tänav ja Trycicle.

Natuke Filipiini kunsti, mis meile Rahvusmuuseumist silma jäi.

IMG_7145
Rizal park. Rizal on Filiipiinode tõeline kangelane. Multitalent. Absoluutselt kõikides asulates kus me siiani oleme olnud on tema nimeline tänav olemas.
IMG_7144
Rizali park oli väga puhas ja korras. Mitte nagu ülejäänud Manila…
IMG_7147
Õhtusöök Megamallis. Ostukeskused on samuti alati super ilusad, korras ja puhtad. See õhtusöök läks maksma umbes 10 eurot. Joogid on siin ebanormaalselt magusad.

Lõpetuseks meie poolsed vabandused. On tulnud kriitikat, et me ei ole väga kärmed siia kirjutama. Tegelikult on aga asi nii, et Peatükk Manila on meil purgis olnud juba ligi paar nädalat, kuid internetiga on siin saarel väga kesised lood. Nendes majutusasutustes kus on wifi on ka hea kohalik mobiilse interneti levi, kuid seal kus pole wifit pole ka mobiilset internetti. Nii me siis oleme otsinud kohta. Hetkel oleme Port Bartonis, kus wifit pole me kuskilt leidnud ja mobiili levi on vaid rannas.Üritame olla edaspidi tublimad ja bookime vaid neid majutusasutusi kus on olemas ka wifi!
Olge tublid!

Peatükk Sitsiilia

Tere sõbrad ja kõik teised head & tublid, kes juhtuvad meie blogi lugema!

Meie oleme Taavi ja Minna. Otsustasime sel suvel, et läheme sügisel Kagu-Aasiat avastama. Otsus sündis Eesti erakordselt kuumas suves, Surfibaaris pizzasid ja burgereid valmistades. Kuna suvi möödus vägagi töökalt, siis soovisime seda pikendada ning kusagile sooja kliima ja taskukohaste hindadega piirkonda reisida. Me ei ole kogu reisi täielikult ära planeerinud, kuid esimesed paar kuud on paigas. Aega Aasiat avastada on meil 5 kuud. Reisi viimased 2 nädalat viibime Lapimaal Levil sõpradega talvemõnusid nautides, kuhu lendame otse Aasiast. Niiet päris ilma lund nägemata meie talv ei möödu.
Alustasime oma reisi 17. oktoobril Tallinnast suunaga Dublini poole. Reisi esimesed 2 sihtkohta olid Dublin ja Palermo. Neid sihtkohti külastasime suurema seltskonnaga, kui ainult meie kaks. ? Põhjuseks siis see, et Minna noorem õde Mia oli juba mitu aastat vanematele rääkinud, et tema unistuste reisisihtkoht on Sitsiilia. ? Tallinast alustas reisi koos meiega 6 inimest, Dublinis ootasid meid veel 3 reisihuvilisest eestlast, kes Dublinis elanud ja töötanud juba kümmekond aastat. Dublini sõbrad olid nõus meiega lahkelt oma öömaja jagama ning Dublinit tutvustama.
Kohe tuttavate juurde saabudes nautisime iiri rahvustoitu Shepard´s Pie´d, mis peale pikka päeva maitses oivaliselt. Iirimaal olles külastasime erinevaid linnakesi nagu Bray, Greystone ja Howth. Sõime Johnnyfox´is iiri kõrgeimal asuvas pubis lambaliha stew´d ja nautisime kohalikku õlut. Sisustasime päevi paari matkaga, mis sisaldasid endas ilusaid maastiku- ja merevaateid. Peamisteks väljakutseteks Iirimaal veedetud nelja päeva jooksul osutusid seitsme inimese mahutamine Nissan Micrasse, üheksa inimesese majutamine kahetoalisesse korterisse ja teed ületades esmalt paremale, mitte vasakule vaatamine. Ilm oli ka meie poolel, kuna vastupidiselt Iirimaa tavadele ei sadanud kordagi vihma ning temperatuur oli mõnusalt suvine.

IMG_6741
Howth

21. oktoobri hommikul asusime 9-liikmelise seltskonnaga Dublinist Palermo poole teele.

Sitsiilias maandudes oli ilm suurepärane ja kõigi tuju hea. Esimene viivitus ilmnes aga kohe rendiautot lunastades- olles küll eelnevalt vajamineva väikebussi endale broneerinud ja vajaliku raha maksnud, selgus siiski, et vaja on tasuda veel ühe kindlustuse eest, mis meile nöörimisena tundus. Peale omavahelist arutelu saime aru, et pääsu meil sellest ei ole ja tasusime vajamineva summa. Edasi juhatati meid käeviipega umbmäärases suunas, kus pidi asuma rendifirma autopark. Sinna jõudes ja bussi sisemust vaadates avastasime paar defekti, millest ka töötajat informeerisime. Vastus oli kiire ja konkreetne: Don´t worry, You have Platinum. You don´t have to pay anything. Saime aru, et muretsemiseks pole põhjust ja asusime Catania suunas teele, mis asus saare teises otsas ja kus meid ootas esimene öömaja.
Siinkohal mainime ära, et kogu Sitsiilias ringi liikumise ajal oli sohvriks ainus täiskasvanud mees, kelleks oli Taavi ning naisterohke reisiseltskond andis oma ärevusest liikluse suhtes häälekalt teada juba parkimiskohalt välja keerates. Olime otsustanud natuke ajakulukama tee osas mööda rannikut, lootes nautida ilusaid vaateid, kuid peame tagantjärele tunnistama, et enamasti kulgesime tunnelist tunnelise ja tasusime erinevates kohtades teemaksu. Pärast 3,5 tunnist autoreisi, mille sisse mahtus esimene kohalik söögikord ja teadasaamine, et Sitsiilias on korralik mitme käpaga kohvimasin ka suvalises teeäärses bensiinijaamas, olime koos pimeduse saabumisega jõudnud saare teise otsa, sadamalinnakesse nimega Riposto. Mööda kitsaid tänavaid navigeerides jõudsime aadressile, kus asus meie öömaja. Välisel vaatlusel pisut nõutuks jätnud maja osutus sisse astudes tõeliseks luksuseks- olid olemas nii vaade jahisadamale kui vulkaan Etnale, mugavad toad, tervitusvein ja ruumi nautimiseks.  IMG_6801Pärast tubade jagamist otsustasime käia poes, et hommikuks toidumoona varuda. Kui arvasime saabudes, et kulgesime mööda kitsaid tänavaid, siis saime kiirelt aru, et need olid ühed laiemad teed selles linnas. Teel poodi kostus korduvalt küsimusi ja hüüdeid stiilis: “Kas ikka mahub läbi?”,  “Uskumatu”, “Täitsa lõpp” jne. Meid saadeti arusaamatute pilkudega ja ega me ise ka hästi aru ei saanud, kuidas me nii suure bussiga nii väikestele tänavatele olime sattunud. Kulminatsiooniks osutus kohvikukülastaja, kes lahkelt päevavarju tõstis/liigutas, et ühel ristmikul oma teekonda jätkama mahuksime. Sitsiilia liikluskorralduse mõistmiseks tuleb aru saada, et kui tänav tundub piisavalt lai, siis tuleb minna ja isegi kui ei tundu, siis tuleb ikkagi minna, sest selja taga ootab sama valikut ees veel hunnik autosid. Parkimisega sama lugu- vahet pole kus seisma tuleb jääda, lihtsalt seisa ja käi ära- küll kuidagi sinust mööda saadakse. Mõlgid ainult kinnitavad, et oled kohalik- mida rohkem mõlke, seda kohalikum. Järgmisel päeval sõime autentses Sitsiilia restoranis pitsat. Sõime nii palju kui mahtus aga kõike ikka ära ei suutnud süüa. Oli väga maitsev aga nende mõistes Pizza Normale on meie jaoks kaheperepitsa.

IMG_6846
PIZZAA!!!

Ühel päeval tegime väljasõidu ka Sitsiilia suuruselt teise linna nimega Catania, mis asus meist ca 30 min autosõidu kaugusel. Teades vaid seda, et tahame Catania ära näha, otsustasime sõita kesklinna ja vaadata milline pilt sealsele elule avaneb. Olles seltskonna bussijuht ja enda arvates üsna kogenud juht, siis kinnitan, et nägin ainult autosid ja ummikuid. Riposto liiklus oli siinsega võrreldes vägagi organiseeritud. Vasakpööret tehti Catanias kätt autost välja sirutades ja kaasliiklejatele märku andes, et seisatage nüüd korraks, MINA TULEN. Kaherealisel teel sõideti vastassuunavööndis seni kuni keegi vastu tuli, vahel oli see ka politsei , kes aga asjast suurt numbrit ei teinud. Ringteele jõudes avastasime end olukorrast, kus autosid oli viies reas, kuid mahasõit oli kaherealine. Pargiti kõikjal kuhu mahtus, olgu selleks siis ülekäigurajad või poe ukseesised.
Kui kohalikele omase sõidustiili võtsime omaks üsna kiirelt, siis asjad millega me ei harjunud olid linnades valimatult vedelevad prügihunnikud. Kohalikele ei valmistanud probleemi oma prügikoti lisamine niigi juba keset linna vedelevale prügihunnikule. Elanike suhtumises oli näha küll-keegi-tuleb-ja-tegeleb mentaliteeti. Mis muidugi ei takistanud uue prügihunniku tekkimist, kui keegi tuli ja tegeleski. Meie mõistes kojameest kohtasime kogu Sitsiilias oldud ajal heal juhul kolm korda. Kurb oli vaadata kuidas kohalikud ilusaid linnakesi prügisse matsid.
Ripostos veetsime neli päeva, millest kõige meeldejäävam oli kindlasti reis Etnale. Asusime bussiga teele meie mõistes varakult kohe peale hommikusööki, kuigi sitsiillaste jaoks oli kohe algamas siesta. Siesta on kohalike päeva loomulik osa, mil uksed sulgevad enamus asutusi ja ärisid. Kestab see päevane puhkehetk enamasti kolm tundi (kl13-16), kuid söögikohad avavad uksed alles kell 19.

IMG_6860
Teel Etnale

Igatahes, olles mikrobussiga jõudnud mööda väikeseid mägi- ja külateid Etna jalamil nii kõrgele, kust edasi sai ainult jala, otsustasime kogu seltskonnaga väikese matka omal käel ette võtta. Sellega eirasime ettekirjutust omapäi Etnat mitte avastama minna. Olime öömaja omanikult kuulnud, et tasulised giidiga tuurid on liiga kallid ning saab ka muudmoodi. Arvestades, et ka ilm oli üle keskmise hea, sammusimegi sirge seljaga keelavast märgist ja tõkkepuust mööda ning asusime teele.  Algus kulges vaateid imetledes ja pilte tehes, kuid mida kaugemale retkega jõudsime, seda põnevamaks/ hirmsamaks läks. Kui algus möödus laia teed pidi kõndides, siis üsna pea olime turnimas mööda konarlikke ja kitsaid laavateid pidi. Olid olemas mingid sildid, mille järgi umbmääraselt arvasime teadvat, kuhu ja kui pikale tiirule läheme. Kuid need sildid ei näidanud, et pilved, mis tundusid olevat sadade meetrite kõrgusel, on hetkega meie kohal ja meie omakorda nende sees. Nähtavus oli ca 50 meetrit ja sadas peenikest vihma. Kõige noorem meie seltskonnast oli erinevate inimeste kukil ning tema suust kostusid ka esimesena küsimused meie asukoha ja edasise teekonna pikkuse osas. Olles mööda märga, lehist ja pidevalt langevat teed jõudnud metsaonnikesse, olid ka täiskasvanute suul samad küsimused. Tunnistame, et giidi nõu oleks sellel hetkel kasuks tulnud küll. Leides õrna Google Mapsi signaali, saime õnneks esimesel katsel õige suuna kätte ja ka vihm lakkas. Tagasi bussini jõudes avastasime, et olime teel olnud kolm tundi ja selle ajaga läbinud seitse kilomeetrit Etna mägiteid. Vaatamata sellele, et noorim reisisell ei taha kindlasti tükk aega enam kuulda midagi matkamisest ja nii mõnigi meist valutas veel järgmiselgi päeval jalgu ning Minnale tuletas matkalt hangitud köha Etna seiklust veel mitmeid päevi hiljemgi meelde, olime järgmise pizza auga välja teeninud.

IMG_6922
Laavajõgi
IMG_6944
Pilves

IMG_6994IMG_6967IMG_6935IMG_6901

Tagasitee Palermo lähistele võtsime käsile 24. oktoobri hommikul. Jõudsime linnakesse nimega Balestrate kl 16 ning öömaja omanikule helistades ja oma saabumisest teada andes, saime kinnitust faktile, et oma lahkuse ja sõbralikkuse juures kipuvad sitsiillased pahatihti ütlema ka Yes, yes, Okay, I understand jutu peale, millest nad midagi aru ei saa.  Peale 30 min ootamist ja kohalikelt teada saamist, et meie aadressil asub kirik, saime kätte korterivõtmed naiselt, kes ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Balestrate´is olles külastasime kohalikke randu ja maitsesime kohalikke hõrgutisi. Ühel õhtul külastasime ööbiskohale lähimal asuvat restorani, kus omale pizza´sid ja pastasid tellides otsustas üks meie reisikaaslane lõpuks tellida just sellised spagetid nagu talle meeldivad. Nimelt oli al dente tema jaoks toores ja vaja oli well done´i. Loomulikult ei ütle well done ühelegi sitsiillasele midagi, kuid interneti abiga leidsime õige termini kirjeldamaks ülekeedetud spagette ja soov sai esitatud. Mille peale Minna pidas vajalikuks teenindajale rõhutada, et tema seda ülekeedetud pastasööjat ei tunne. Kui lõpuks sai rooga maitsma asuda, selgus, et see spaghetti ei olnud ikka piisavalt pehme..IMG_7084
IMG_7059Ärasõidu päeval otsustasime enne Palermo lennujaama suundumist teha ka tiiru Palermos. Sealne peatänav ja liiklus jäävad samuti pikaks ajaks meelde. Osa seltskonnast oli viimased tunnid Sitsiilias otsustanud veeta rannamõnusid nautides ning kesklinnast tulles ka nemad peale korjanud, ei olnud enam paljuks muuks aega, kui lennujaama sõiduks. Seal rendibussi edukalt tagastanud, asusime ootama lende- kes lendu tagasi Iirimaale, kes Eestisse, kes Filipiinidele…Meie punt. Tsauki-ciao!